Tuli pikalt oodata, et Väints käiks ära ühes Karu lemmikriigis Islandil. Ja nüüd ta käiski. Loomulikult pole nüüd enam midagi oodata ja tuleb kõrvutada Väintsi värsked elamused Karu lugudega aastatest 2009, 2010 ja 2018. Esimesse Islandi saatesse mahtus kõige rohkem tuult. Sest kui Islandil puhub, siis kivid lendavad ja linnud lähevad jala koju. "Jäljed gloobusel" 115. saade. Island. 19. septembril kell 11 Kukus.

Peale pikka sissejuhatust jõudsid Väints ja Karu koos oma saatekülalise Mart Reimann`iga ka lõpuks Kanada piirialadel Yukoni jõel toimuvate maratonideni, kus Mardil on olnud au tõusta poodiumile nii kaheste- kui ka üheste süstade klassis. Kui erinev on see võistlus kodumaisest Võhandu maratonist? Ja kas tasub supermarketist paati või süsta osta?

Väints ja Karu kutsusid külla loodusturismi ettevõtja ja kirgliku vee peal matkaja Mart Reimann`i, et rääkida temaga Kanada ja Alaska piirialadel toimuvast Yukoni jõe maratonist. Aga nagu ikka, läks jutt mujale. Rääkisime hoopis peamiselt lastega matkamisest.

Väints ja Karu on selles suhtes erinevad, et esimene vaatab tihti riike läbi kolmanda - ehk kaamerasilma, kuid teine unustab sageli pildistamise ja filmimise sootuks. Kuidas ja kui tihti aga peaks üldse reisidel kaamera järgi haarama? Kutsusime ülekuulamisele fotograaf Annika Metsla, kes on viinud fotosõpradest eestimaalasi nii Balile, Marokosse kui ka Kuuba saarele.

2024 aasta aprillis sõitis Karu koos kaaslastega ühel hetkel Namiibiast Botswanasse. Kuigi 70% sellest riigist on kõrb, leiab sealt tohutult loomi, linde, roomajaid, reptiile ja putukaid. Ja kui asud põhjas Kasane linnas, siis võid suvalisel päeval korraks üle piiri naaberriiki Zimbabwesse hüpata ja külastada ühte maailma võimsamat juga. Seda Victoria-nimelist.

Eelmisel nädalal alustatud jutud Aafrika väikeriigist Beninist saavad jätku. Väints kohtub kohaliku kuningaga, naudib troopilist niiskust kaldale palmide vahele tõmmatud ripptelgis ja aitab koos sõpradega kalameestel 3,2 km pikkust võrku ookeanist välja tõmmata. Ehk siis ta räägib Karule ja kuulajatele oma erinevatest ebaõnnestumistest ja illusioonide purunemistest selles kenas riigis.

Aastal 2017 sattus Väints koos sõpradega Orjaranniku väikeriiki, mida peetakse voodoo sünnimaaks. Müstiline turg, kus müüakse ahvikäppasid, kuivatatud kameeleone ja siile ning maagilisi musti pulkasid, mis teevad omaniku võitmatuks. Rahvuspark, kus värav pannakse kinni põhjusel, et loomad sinna sisse ei saaks.

Väints ja Karu tundsid ära, et on õige aeg rääkida Araabia Ühendemiraatidest. Kana nad ise on sellel moodsal araabiamaal veetnud kahe peale ainult 4 päeva, siis kutsusid nad stuudiosse appi Terje Abramsi, kes on seal elanud, töötanud ja armunud juba 11 aastat.

Jätkame riigiga, mida tutvustatakse ka nimetusega "Aafrika algajatele". Vaatame üle mõned Namiibia kuulsad paigad ja kõrgeima tipu Köningsteini. Käime Etosha rahvuspargis ja sõidame Kaprivi triibule, kus Karu avastab Aafrika looma- ja linnuriigi selle parimas mahlas. Kõik söövad kõiki ja värvid on müstilised.

Mõnes riigis elab ruutkilomeetri kohta nii vähe inimesi, et ainult Mongoolias elab veel vähem. Kõrb ja imeilusad düünid. Mürki täis tegelased põõsastikes. Rahvuspargid. Ookean. Karu käis Namiibias alles paar kuud tagasi. Väints aga läheb kohe, kui võimalus tekib.

Kellega rääkida riigist, mis vahetab viimasel ajal oma nime sagedamini, kui mõni autoomanik pidurikettaid? Eks ikka selle inimesega, kes on olnud selles riigis nii Eesti Vabariigi suursaadik kui ka Euroopa Liidu suursaadik. Väints, Karu ja Orav kolavad nii mägedes, ausammastest tulvil pealinnas Skopjes kui ka piirialadel, kus alavad peamiselt albaanlased.

Kas reisida on lihtsam, kui sul on taskus diplomaatiline pass? Kas suursaadik saab päriselt ka Eesti heaks midagi suurt ära teha? Kas kurja noodi saatmise juures saab tavalised viisakused ära jätta? Kui hea pass on Eesti Vabariigi kodanikel? Nendele ja teistele küsimustele otsime vastuseid mehelt, kes hetkel on diplomaadi leiba söönud juba veidi üle 30 aasta ning teab ka põhjuseid, miks diplomaat ei tohi kunagi armuda asukohariiki.

Uskumatul kombel on "Jäljed gloobusel" tandem Andres Karu ja Väino Laisaar jõudnud oma jälgedega sajanda saateni. Ajaloomuuseumi suvesaalis avalikult salvestatud juubelisaates teevad nad statistikat, räägivad tekkinud mõtetest ning vastavad kuulajate eriilmelistele küsimustele.

Ilusa numbriga 99. saate salvestasid Väints ja Karu avalikult Eesti Ajaloomuuseumi Suvesaalis Maarjamäel. Külaliseks kutsusime mehe, kes tegelikult hoopis meid külla kutsus - kultuuriveduri, lavastaja ja näitleja Jaanus Rohumaa. Räägime Jaanusega Tai Kuningriigist, mis on jätnud temasse kustumatuid elamusi ja painutanud tema mõttemaailma.

Väints ja Karu räägivad teist saadet järjest Leedust. Sest meil näiteks ei ole oma suletud tuumajaama ega Nida poolsaart, mis viib Venemaale. Ja enamik meist ei ole katoliiklased ning meie kõrgeim tipp ei ole viimase paarikümne aasta jooksul muutunud. Leedus aga on.

Seekord räägivad Väints ja Karu riigist, mis on nii lähedal, kuid millest me tegelikult kuigi palju ei tea, sest armastame sealt kiiresti ilma pidurdamata läbi sõita või üle lennata. Seal on välimuselt meiega üsna sarnased inimesed., kuid tegelikult ei saa meie hästi leedukatest aru ja nemad jällegi ei mõista alati eestlasi. Ja see on tegelikult lahe.

Kui Karu kümme aastat tagasi Kesk-Ameerikas seikles, siis pärast Guatemalat, El Salvadori ja Hondurast jõudis ta ühel hetkel riiki, mis talle sealpool maailma servas kõige rohkem meeldis - Nicaraguasse. Imelised vulkaanid ja järved, mõnusad kohalikud, soodsad hinnad ja tõus mineeritud mäekülgi pidi riigi kõrgeima mäe Mogotoni tippu.

Kuigi Väintsil oli selles riigis palju pettumusi, suudame Egiptusest siiski teise saate jagu lugusid veel rääkida. Siinai poolsaarel on Egiptuse kõrgeim tipp Mount Catherine. Seal on ka Egiptuse kõige kuulsam, Siinai ehk Moosese mägi. Kõik hilineb vähemalt 20 minutit. Ka päike. Ning taksojuhid on hullu sõidustiiliga ja mõni neist oskab sirgematel lõikudel kiirust vähendamata põlvede peal ka pläru keerata. Pärast seda läheb sõidustiil sujuvamaks.

Maailmas on ainult üks riik, kuhu nii Väints kui ka Karu on ostnud pakettreisi. Väintsi jaoks on see siiani ainukeseks jäänudki, sest ta oli päris suure osa reisist pehmelt öeldes pettunud. Karu jaoks aga oli see elu teine (ja siiani viimane) pakettreis. Kuigi pettumust oli tal umbes poole vähem.

Teises Malta saates räägivad Väints ja Karu müüridest, kirikutest, randadest, inimestest ja toidust. Ja sellestki, et Malta on esimene riik, kus Karu on takso tagaistmel istudes alarmsõidukist mööda sõitnud.

Väints käis just reisil Euroopa Liidu väikseimas riigis. Nüüd, pärast Maltal veedetud päevi, on Euroopas alles veel ainult 2 riiki, kuhu ta kunagi jälgi teinud pole. Karu jäljed on poole Hiiumaa suurusel saar(t)eriigi kivisel pinnal samuti olemas ja mõlemad mõtlevad nende jälgede tegemisele tagasi naeratusega suunurgas.

Eelmises saates külas käinud maailmakodanik Herbert Murd jäi Väintsi ja Karuga kauemaks mikrofonide taha istuma. Võtsime ette ühe Herberti armastuse - USA põneva osariigi nimega Texas. Kas Texase kohta käivad legendid on tõesed või suuresti üle paisutatud? Kas nad on ikka päris ameeriklased? Kas võib koita päev, kui Texasest saab iseseisev riik?

Väintsil ja Karul on külas mees, kes on õppinud Panso käe all Lavakas, korraldanud Ameerika gospel-rokkansambli "Living Soundi" kontserte üle Nõukogude Liidu, vedanud festivali "Fiesta Internationale" ning istunud nõukogude vanglates passimäärustiku eeskirjade rikkumise ning hulkurliku eluviisi eest. Õnneks pole hulkurlikud eluviisid Herbert Murdi siiani maha jätnud ja me saame temaga mõnusalt vestelda maailma eri paigust ja erinevatest inimestest.

Teises Rootsi saates räägivad Väints ja Karu sellest, kuidas Polaarjoonest ülalpool kolitakse suurt Kiruna kaevanduslinna teise kohta. Ja Vasa laevast, mis oma esimesel reisil uppus. Ning muidugi Rootsi kõrgeimast tipust Kebnekaisest ja Stockholmi Eesti Majas veebruaris toimunud kontsertist. Ning paljust muustki.

Paljude eestlaste jaoks on reis sinna riiki olnud esimene välisreis üldse. Paljud on seda teinud laevaga kruiisi nime alla. Paljud ei mäleta sellest kruiisist suurt midagi. Aga teised jällegi mäletavad, kuidas nad Rootsi jõudsid ja mis nad seal tegid. Ka Väints ja Karu, kes on mõlemad sattunud meie ülemere naabrite juurde mitmeid ja mitmeid kordi.

Liis ja Karl ehk "Seiklevad suitsupääsukesed" ei pääsenud Väintsi ja Karu käest nii lihtsalt. Teises saates räägime nendega Lõuna-Ameerikas sõitmise mõnudest mandri alumises osas, eriti imelises ja müstilises Patagoonias. Kuidas suhe vastu peab, kui 7 kuud koos autos elada? Ja kuidas on üldse võimalik leida tööandja, kes on nõus sulle nii pikalt puhkust lubama?

Väintsile ja Karule tulid külla Liis Matsalu ja Karl-Erik Timmer, kes veetsid 2023. aastal 7 kuud Lõuna-Ameerikas. Ostsid Tšiilist auto ja vurasid 30 000 km läbi Argentiina, Boliivia, Peruu, Brasiilia, Paraguai ja Uruguai uuesti Argentiinasse ja Tšiili tagasi. Tegid pause seal, kus tundus õige ja võitlesid piiridel bürokraatiaga. Ühesõnaga elasid elu, millest paljud julgevad ainult unistada.

Eelmisel nädalal stuudios olnud vanamuusikust tippalpinist Marie Saame on suure osa oma elust veetnud õppides, töötades ja elades Šveitsis. Kummutame koos mõned selle riigi kohta käivad müüdid ja piilume šveislaste pea sisse. Ning loomulikult kuuleme ka sellest, et kui lihtne on alpinistil Alpides treenida ja elada.

Maailmas on 14 mäetippu, mis kõrguvad üle 8000 meetri piiri. Ja on üks naine, kes on otsustanud kõigi nende tippu tõusta. Ja mitte lihtsalt tõusta, vaid teha seda ilma lisahapnikuta, ilma giidide abita ning mitte tingimata kõige lihtsamat marsruuti mööda. Kolm on tehtud, 11 veel minna. Tema nimi on Marie Saame ja 1. veebruaril istub ta koos Väintsi ja Karuga stuudios.

Poola ei mahtunud ühte saatesse. Oli ka aimata, sest vaja on ju rääkida ka kõrgeimast tipust Rysy`st, kus Karu on käinud erinevatel aegadel kolm korda, aga ka Väintsi lemmikutest Krakovist ja Zakopanest. Rääkimata Gdanskist koos seal asuva kuulsa laevatehasega.

Eurooplaste jaoks on tegemist kõige tuntuma transiidimaaga. Paljud tunnevadki ainult teele jäävate linnade nimesid ja on hästi tuttavad ainult selle riigi bensiinijaamade tualettruumidega. Kuigi nad eriti keeli ei räägi ja võivad tunduda ülbetena, on poolakatel palju põhjuseid oma riigi üle uhkust tunda.

Väints ja Karu kutsusid teist nädalat järjest külla mehe, kes on käinud tuukrina sügavustes ja alpinistina kõrgustes. Ning on kaameraga jäädvustanud nii edukaid ja tuntud Maalasi, kui ka neid, kellel läheb elus sedavõrd halvasti, et neil pole fotodel isegi riideid seljas.

Aasta esimeses saates on külas tuuker, keda tuntakse tema fotode järgi, milledest suur osa on tehtud kõrgmägedes. Sest ta on ka alpinist ja päästja.

Järgides oma eeskujude eeskuju, pühendavad ka Väints ja Karu aasta viimase saate tagasivaatele. 2023 oli hea reisiaasta. Mõlemad mehed sattusid 17-sse erinevasse riiki ning nende hulgas oli nii uusi avastusi, kui ka juba vanu tuttavaid. Kena aasta lõppu ja olge avarad.

Oleme sellel korral Poola ja Ukraina piiril. Mis seal toimub ja miks Karu viimati ukrainlastest sõpradele abi viies piiril 3 päeva ja 2 ööd veetis? Külas on kaks meest, kes alustasid Ukraina toetamist juba enne 24. veebruari 2022 - Indrek Herman ja Mart Reimann. Saame vastuse küsimusele, et kas Ukraina piiril tõesti kehtib reegel: "Mida rohkem on sul pabereid, seda puhtamaks jääb su tagumik"?

Portugali inimesed on väga toredad. Kuid sellele vaatamata ei usu nad, et Väints sattus rannikuteelt kiirteele kohas, kus ei olnud võimalik piletit võtta. Ja nad võivad su arvelt sõbralikult 600 eurot ära võtta, kui krediitkaardi nende kätte annad ja selle vahepeal silmist kaotad. Aga Portugal on sellele vaatamata tohutult ilus, mõnus ja lihtsasti mõistetav.

Väintsi ja Karuga on nii, et ega nad järjekordsest toredast riigist rääkima hakates täpselt ei tea, et kas tuleb üks, kaks või kolm saadet. Ja millest nad täpselt räägivad. Nii ka Portugaliga - hakkasid rääkima ning peaaegu kogu esimese saate aeg kulus Portugalile kuuluvatele vulkaanilistele Assoori saartele keset Atlandi Ookeani.

Veel 2023. aasta alguses oli sellel riigil ainult kaks rahvusvahelist lennuliini - sinna sai Austraalia linnast Darwinist ja Bali pealinnast Denpasarist. Turistidele üsna avastamata saareriiki minnes oli Karul hing mõnusat ärevust täis, sest tema tutvusringkonnas ei ole kedagi, kes seal käinud oleks. Ja ta ei pidanud pettuma.

Kui eestlane mõtleb romantilisele puhkusele, siis üsna tihti on selle võrdkujuks Indoneesiale kuuluv Bali saar. Kaunid rannad, hindude templid, vabaduse tunnet pakkuvad rollerid, mõnus kulgemine, vaheldusrikas loodus ja vilgas ööelu teevad saare ahvatlevaks külalistele üle maailma. Väints nuusutas kõike Bali poolt pakutavat mõnuga. Karu aga kasutas saart vaid transiidiks.

Singapuri pindala on Eesti omast kordades väiksem, kuid rahvaarv jällegi pea 5 korda suurem. Nende kõrgeim tipp Bukit Timah on Munamäest kõvasti madalam, kuid keskmine automaks jällegi kümneid kordi meil plaanitust kõrgem - umbes 10 000 dollarit aastas. Naerge või nutke.

Ararat on tõenäoliselt maailma kõige tuntum mägi Džomalungma järel. Aga miks Karu esimesel katsel sinna tippu ei jõudnud? Ja kuidas ta enne teist katset Türgimaa suvalises keldris kõikide tulede ja vilede saatel kihlus?

Väints ja Karu on selle riigi pinnale jälgi teinud mitmeid kordi ning seda põhjusel, et tegemist on juba vanast heast ajast alates suure transiidimaaga Euroopa ja Aasia piiril. Kōik teavad mõnda türklast, kuid vähesed tunnevad mõnda kurdi. Kõik teavad Istanbuli, kuigi pealinnaks on neil hoopis Ankara.

Karu käis loomulikult ka riigi kõrgeimas tipus, milleks Malaisias on veidi üle 4 km kõrgune Mt. Kinabalu. Juttu teeme veel ööturust, meelelahutusest ja töökatest hiinlastest.

Sellele riigile on antud nii maismaad kui ka saari. Merd ja mägesid. Maitseid ja hääli. Väints ja Karu on jälgi teinud nii Borneo saarele kui ka Kuala Lumpuri tänavatele.

Väints küsib ja Karu jätkab vastates oma reisi Kesk-Ameerikas ning liigub seekord El Salvadorist edasi üle piiri Hondurasesse. Sellest sai üks tema ilusamaid tipputõuse, sest loodus on lihtsalt võrratu ning hääled ja lõhnad telgi ümber võrratud. Ja kui pealinna hotell on kohutav ja õlut ei ole kusagilt osta, siis saatus kingib mõne teistsuguse pöörde õhtu lõpetamiseks.

Seekordse riigi elanikele väga ei meeldi, kui neid Balkanimaade hulka sätitakse. Nad eelistaksid kuuluda Kesk- või vähemalt Lõuna-Euroopasse. No umbes samuti nagu meie tahaksime olla Põhjamaade hulgas. Selles riigis on mägesid, merd, kindluseid, koopaid ja nende pealinnas ärgates võid vabalt alles esimest kohvi juues otsustada, et kas veedad selle päeva rannas või mägedes.

Väints ja Karu ärkasid koos Abrukal ja otsustasid läbi mere naabersaar Vahasele kahlata. Selle saare ainuke elanik on 82-aastane Arvi. Uskuge või mitte, kuid seda täiesti vabatahtlikult. Ning kui kõik temavanused oleksid sama vitaalsed ja tegusad, siis poleks meil kellelgi mingit põhjust vananemist karta. Jutud Arviga Vahasel ja otsade kokkusõlmimine Abrukal.

Me ei tea, mis mulje teile jäänud on, kuid Väints ja Karu ei ole kunagi koos reisil käinud. Mitte kunagi. Ilmselgelt aga pidime millalgi murduma ja see juhtus kaks nädalat tagasi. Autosõit, mitu praamisõitu ja panimegi koos jala maha... Abrukal. Saarevaht Rein Lember oli meil vastas ja näitas kahe päeva jooksul kogu saart ning rääkis Abruka lugusid ja legende.

Slovakkia ei mahtunud ühte saatesse. Oli ka arvata, sest Väints on seal ringi piilunud nii pealinn Bratislava vanalinnas kui ka suuremate ja väiksemate koobaste piirkonnas. Lisaks kõlab tema suust paar soovitust külastada paiku, mis on juba sinna viivate teede poolest lihtsalt maagilised.

Eestlased põrutavad sellest riigist tihti peatumata läbi. Suur ta ei ole, kuid pikemaks peatumiseks on tegelikult põhjuseid küllaga. Slovakkia on eestlastele üks arusaadavamaid riike maailmas. Selle vahega, et meil ei ole näiteks Kõrg-Tatra mägesid, kus Karu proovis esimest korda kõrgeimasse punkti tõusta juba aastal 1995, kuid õnnestus see tal alles 13 aastat hiljem.

Selle riigi territoorium on olnud erinevate võimude ja sõdade tallermaa. On ise valitsetud ja on ikke all ägatud. Tänapäeval püüab see riik (peamiselt peaministri isikus) eristuda ning Venemaaga flirtida, mistõttu paljud eestlased neid enam ei armasta. Kuigi neil on Matra mäed, Balatoni järv, palju veinikeldreid, Doonau jõgi ja nad kuuluvad meiega samasse, Uurali keelkonda.

Eelmise saate külaline Ants Uustalu ei jõudnud oma viimasest maitseid täis reisist rääkidagi. Palusime tal vastuvaidlemist välistaval toonil uuesti tulla. Väints küsib ning Ants ja Karu räägivad riigist, kus tehnoloogia on kõrgeimal tasemel, haridus suurepärane, maitsed imelised ning inglise keele oskus naljakas.

Teaduslikud uuringud on tõestanud, et osad inimesed ei reisigi mägede juurde, nagu Karu. Ega ka mitte nagu Väints, et läheb seetõttu, et lihtsalt need kohad on olemas. Osad inimesed reisivad selleks, et avastada uusi maitseid ja neist vaimustuda. Nagu ka Ööbiku Resto peremees Ants Uustalu.

Teises Hispaania saates kondab Karu Tenerife saarel, kus asub ka Hispaania kõrgeim tipp Pico de Teide ning Väints väisab lõunatipu surfiparadiisi Tarifat. Ning loomulikult ei saa üle ega ümber Barcelonast. Ega sellestki, kuidas hommikul Barca lähedal rannas oma telgis ärgates tasub valmis olla olukorraks, kus kõik inimesed väljaspool telki on samuti alasti.

Väints ja Karu võtavad ette riigi, kus suur enamus eestlasi on korra või paarkümmend korda käinud. Hispaania. Räägime Päikeserannikust, jalgpallist ja ei pääse mööda ka Ühendkuningriigi koosseisu kuuluvast Gibraltari kaljust.

Jätkame sellel nädalal uskumatute lugude jutustamist koos Raivo Plumeriga, kes räägib seekord 1990 aasta raskest mägimatkast, mille käigus tõusti nii Estonia, kui ka Lenini mäetippudele. Ja seda vaatamata sellele, et toit sai otsa ja vahepeal sadas maha meeter lund.

Usbekistan on üks kahest riigist maailmas, millel ei ole endal merepiiri ning lisaks ei ole merepiiri ka ühelgi Usbekistani naabril. Kliima on kuiv ja temperatuurid kõrged. Kuid inimesed naeratasid Väintsile 16 korda rohkem, kui eelmises riigis Turkmenistanis ning seda isegi siis, kui meri oli nende kodusest kalurikülast 200 km kaugusele taganenud ning kalapaadid roostetasid kõrbes.

"Jäljed gloobusel" teine eetriaasta algab Kataris. Karu käis seal 2023 aasta mais ja tema emotsioonid olid üsna vastakad. Kuidas suhtuda sellesse, et kui päris vanalinna ei ole, siis see ehitatakse? Või kui loogiline on kasutada enamik maagaasist tulev energia selleks, et merevesi magedaks saaks? Või kas on normaalne konditsioneeriga jahutada välikohvikut?

El Salvador on Eestist poole väiksem vulkaane täis pikitud Kesk-Ameerika riik, kus kuritegelikud grupeeringud klaarivad omavahel arveid ja tavalised elanikud proovivad kuulidele mitte ette jääda. Nad on lahked ja ilusad ning külaline tunneb ennast El Salvadoris pagana hästi. Väino Laisaar küsib ja Andres Karu jutustab.

Kolmandasse Soomest rääkivasse saatesse kutsusime külla armsa kolleegi Romi Hasa. Sest Väints ja Karu ei ole kunagi päriselt Soomes elanud ega ka soomlasega abielus olnud. Aga Romi on.

Teises Soome saates saavad eetriaega Ahvenamaa, lõunarannik ning Soome kõrgeim mägi Halti. Ning nii Väintsil kui Karul on kokkupuuteid ka Soomes üldse mitte haruldaste üleujutustega, ning mõlemad on vaimustuses ka suurepäraselt planeeritud ja varustatud matkaradadest.

Millalgi pidi see ju juhtuma. Meie juubelisaates hakkame meenutama sellist kena riiki nagu Soome. Karu jõudis seal esimest korda käia veel punase Nõukogude Liidu välispassiga, Väints juba sinise Eesti omaga. Aga rootsi lauad ning kapitalismi hüved pimestasid mõlemat.

Liibanon ei mahutunud ühte saatesse ära, sest me ei saanud rääkida Liibanoni mägedest, suurepärastest maitsetest ega kuni 5000-aastastest seedritest. Ning 2020 aasta Beiruti plahvatusest, mis purustas mitme kilomeetri raadiuses kõik aknaklaasid. Kardinad lehvivad siiani.

Karu ema ei tundunud väga õnnelik, kui Karu talle emadepäeval helistas. Mitte seetõttu, et ta helistas, vaid emadele lihtsalt eriti ei meeldi, kui neile helistatakse Beirutist. Tegelikult on Liibanon muidugi imeline. Mõnusad ja ilusad inimesed, imeline loodus ja paras segadus. Ning üks maailma vanimatest linnadest Byblos.. Väints küsib ja Karu räägib.

Võib tunduda kummalisena, kuid seekordses saates räägime sellest, kuidas ja kus tegi Väints oma kõrgusrekordi - 4655 meetrit. Lisaks intsidendist hüdroelektrijaama tammi lähedalt, Pamiiri mägedes ulguvatest huntidest ja üle jõe paistvast naaberriigist Afganistanist, kus adrad on puust ja majadel pole aknaid. Karu küsib ja Väints räägib.

Kui Rwanda eelmise sajandi 60-ndatel Belgia võimu alt vabanes, siis hakkas vastu ootusi kõik hästi minema. Kuni hutud ja tutsid enam omavahel hakkama ei saanud. Järgnenud genotsiidid on valus ajalugu. Riik, kus kilekotid on keelatud, mägigorillad on nõus pildile jääma ja bussis sõites saab pileti.

Peruust saab rääkida ka nii, et stuudios on ainult Väints ja Karu. Suurepärane toit ja toredad inimesed. Väintsiga vihmametsas ja Karu esimene benji-hüpe Vaikse ookeani kaldal.

Kui Ivo Tšetõrkin juba külla tuleb, siis ei saa teda kohe ära lasta. Räägime temaga ka Peruust. Tasandikud, mäed ja Amazonas. Linn, kuhu ei vii ükski maantee. Ketšuad ja aimarad.

Millalgi pidi see juhtuma. "Jäljed gloobusel" kohtub "Reispassiga". Meile tuleb külla oluliselt kogenum reisijuttude pajataja Ivo Tšetõrkin, kelle stiiliks on aeglaselt reisida, minna tagasi juba korduvalt käidud paikadesse ja avastada neis üha uusi ja sügavamaid kihte.

Et kõik tasakaalus oleks, siis seekord on Väints küsija rollis ja Karu jällegi vastab. Sest Väints ei ole Guatemalas käinud, aga Karu paar korda on. Vulkaanid, seinteta tualetid ja praht. Ning vaheldusrikas meelelahutus liinibussides, mis kunagi olid USA koolibussid.

Türkmenistanis toimuv on nii kummaline, et kui mõni võõras inimene sellest räägiks, siis aju keelduks uskumast. Õnneks pajatab oma kogemustest hea tuttav inimene, kes on Türkmenistanis ise käinud - Väino Laisaar. Küsimustega torgib Andres Karu.

Teises Armeenia saates pajatab Karu nii oma ebaõnnestunud tõusust Armeenia kõrgeima mäe Aragatsi tippu aastal 2016, kui ka õnnestunud tõusust kolm aastat hiljem. Ning Väints räägib rahutust piirkonnast nimega Mägi-Karabahh.

Karu ja Väints ei tea, kas Armeenia halbades suhetes naabritega on süüdi armeenlased ise või hoopis aserid, türklased või iraanlased. Aga seda teavad nad küll, et Sevani järv on ilus, Jerevan moodne ja ülejäänud Armeenia veidi kulunud. Ja ka seda, et Armeenia on ainukene koht maailmas, kus Väintsi reisiseltskond on kohalikus remonditöökojas täies koosseisus lõunalauda palutud, sest turbod liiguvad selles riigis aeglaselt.

Kui Karu sõpradega koos Ugandasse jõudis, siis ei saanud ta absoluutselt aru, et miks selles imelises kahel pool ekvaatorit asuvas väikeses Aafrika riigis nii vähe turiste näha on. Loodus on ju imeline ja inimesed toredad. Väints küsib ja Karu räägib. Ka ootamatult raskeks kujunenud tõusust 5109-meetrise Uganda kõrgeima mäe Pic Margherita tippu.

Loodusgeograafiliselt asub Küpros Lähis-Idas, kuid geopoliitiliselt Euroopas. Ja kui tugevamad tuuled selle paarsada kilomeetrit lõuna poole puhuksid, siis oleks hoopis Aafrikas. Türklaste poolt vallutatud aasiapärane põhjaosa ja kreeklastest küllastunud euroopalik lõuna.

Väints sattus Eestist väiksemasse Kuveiti teekonnal Iraagist Saudi Araabiasse. Karu aga tegi Kuveidis paaripäevase peatuse teel Araabia Ühendemiraatidest Saudi Araabiasse. Sõdadest räsitud kaubateede ristumiskohal asuv riik on saanud paarkümmend aastat rahulikumalt hingata ja areneda. Kuid maailma mahult kuuendad naftavarud annavad ikkagi nii palju raha, et seda jagub ka lolluste finantseerimiseks.

Jätkame jälgede tegemist Saudi Araabias. Väints astub sisse moslemite jaoks tähtsuselt teise pühapaika, sest ükski silt ei keela. Üsna kiirelt tehakse talle selgeks, et mošeel, kus puhkab prohvet Muhammad, on ka väljapääs. Karu sõidab autoga moslemite kõige pühama paiga Meka äärelinna, kuhu uskmatuid tegelikult ei lubata. Aga kontrollpunktis teda mingil põhjusel maha ei võeta. Saudide suured projektid ja suured põrumised.

Paljud ei teagi, et Petra kaljulinnal on veidi lõuna pool Saudi Araabias väiksem vend või õde. Hegra-nimeline. Karu käis novembris seda piilumas. Väints aga jahtis jaanuaris Saudi Araabias neid eestlasi, kes Dakari rallil osalevad. Õnnestunult.

Sellel korral räägime turismimangnetite edetabeli tippu mittekuuluvast Iraagist. Väints on värskete kogemustega sellest põnevast riigist elu ja tervisega tagasi ning üritab sealsed sekeldused kokku võtta.

Eestis on olemas mees, kes on lumelauaga laskunud nii Elbruse (5642 m) kui ka Lenini (7134 m) mäetipust. Tema nimi on Valdek Udris. Laskumine laskumiseks, kuid see pagana lumelaud tuleb sinna tippu ka ju vedada. Valdekuga vestleb Andres Karu, sest Väino Laisaar oli lindistamise ajal parasjagu Saudi Araabias.

Maroko teemad jätkuvad Atlase mägede, poolvääriskivide, Atlandi ookeani ning punakaspruunide linnade- ja küladega, kus kohati tundub, et majad koosnevad ainult savist ja pikematest karvadest.

Loomulikult sõitis Väints Marokosse autoga ja Karu lendas otse Marrakech`i. Ning muidugi väljus Väints Mauritaania suunas autoga ja Karu istus tagasilennuks lennumasinasse Casablancas. Sinna vahele jäi palju.

Eelmisel nädalal Mehhikost rääkides muheles Väints nagu saaks ta üle pika aja jälle kõike süüa, mida keha soovib. Ning Karu näolt totaka naeratuse eemaldamiseks oleks pidanud väga tugev ja rumal mees mitu minutit kõvasti vaeva nägema. Sest meile Mehhiko meeldib. Väga.

Uue aasta esimeses saates teeme jälgi Põhja-Ameerikas. Kõik muutub, kui Väints üle piiri USA-st Mehhikosse sõidab. Helid, inimesed, lõhnad. Kõik muutub, kui Karu Mehhikos maandub. Ta tunneb end pika ja haavatavana.

Maailma kolmest enklaavist kaks asuvad Euroopas. Ning samuti asuvad siin maailma kaks kõige väiksemat riiki. Aga miniatuursetele mõõtmetele vaatamata mahub neisse palju.

Rääkida on rohkem, kui ühte saatesse mahub. Sitsiilia ja Toscana. Migrandid ja kohalikud. Eestlaste pulmad Itaalias.

Nende keeleoskus on tagasihoidlik ja erinevates sõdades on nad valinud huvitavaid relvavendi, kellega koos vallutusplaane teostada. Nende köök on maailmakuulus, kuid kas põhjendatult? Nad mõtlevad teisiti, kui eestlased. Aga see meid nende juures võlubki.

Pärast kõrvalepõiget aasta uhkeimate matkade ja matkajate juurde jätkavad Väints ja Karu juttu sealt, kus see novembri lõpus pooleli jäi. Norrast. Mäed ja fjordid. Lofoodid ja Spiterstulen. Jalgsi ja autoga.

Novembri viimasel nädalavahetusel valiti Jänedal toimunud Eesti matkajate kokkutulekul möödunud aasta parimad. Laua tegid puhtaks mägironijatest naised: Aasta matkaja 2022 on Marie Saame. Aasta matkategelane 2022 Katrin Merisalu Aasta matk 2022 on tõus Põhja-Ameerika kõrgeimale mäele Denalile. Väintsi ja Karu külaliseks on seekord aasta matkategelane ja Denali ekspeditsiooni juht Katrin Merisalu. Räägime nii Denalist kui ka tema varasematest õnnestumistest ja ebaõnnestumistest. Ning inimestest mägedes.

Kui hommikul vara Eestist sõitma hakata, siis oled veidi peale südaööd kohal. Ja Norras tasub kohal olla, sest ilu algab koos riigipiiriga. Aga Nordkapp ei ole mandri-Euroopa põhjapoolseim punkt, kui keegi veel ei teadnud. Aga see punkt on Norras siiski olemas.

Kreeka jutud jätkuvad. Väints ja Karu piiluvad Thessaloniki ja Santorini suunas. Kuidas hoiduda turistide hordidest ja kuhu autoga vurada tasub?

Alati ei saa nende siltidest aru. Või ellusuhtumisest, kuid selles on midagi ääretult võluvat. Maitsed ja meloodiad. Ajalugu ja kella mittetundmine. Ateena ja Olümpose mägi.

Kirglikud ja valjuhäälsed arutlused teemal, et kas meil on ikka piisavalt raha, et nende riiki siseneda. Kusjuures arutlevad omavahel kaks piirivalvurit. Ööbimine veinimõisas koos öise veinituuriga. Naised, kes kannavad igal pool kontsi. Isegi kui neil muidu eriti palju seljas ei ole. Surmakuulutused, mis ei kao ajalukku.

Ja tuleb ka kolmas saade Iraanist. Salapärane saar, oaasid, ilusad linnad ning jutuajamised bussijuhiga, kes ei ole Iraani mõistes mingi ingel. Ja pakkuge - kes on piknikupidamise maailmameistrid?

Ilmselgelt ei mahu nii suure ja värvika riigi, nagu Iraan lood ära ühte saatesse. Sest vaja on rääkida ka arreteerimisest ja pärsia naiste ilust. Ning kaunist vulkaanist nimega Damavand.

Kui keegi küsib, et kuhu Sa puhkama lähed, siis enamasti ei eelda küsija, et vastus on: “Iraani”. Väintsil ja Karul on nii juhtunud. Kuidas sinna minemiseks viisa saada, millega peaks arvestama ja mismoodi reageerib piirivalve seljakotis olevale viskipudelile?

Horvaatias on imelised rannad, ägedad linnad ja suurepärased rannikuteed. Hinnad on arusaadavad ning rannikust eemal mägede vahel võib leida mälestusi 30 aasta tagusest ajast. Ehk siis puruks lastud tanke ja auklike maju. Oliivipuud, üle mõistuse aeglaselt liikuvad autokaravanid, mandariinid ja uhkustunne inimeste südameis.

Millalgi pidi see juhtuma. "Jäljed gloobusel" stuudios on esimene külaline. Raimo Laosma (ehk Fujimees) on rattur, kes tahab Eesti lipu all sõita erinevates riikides kokku 100 000 km. Siiani on ta teinud pallile tiiru peale, sõitnud üksinda ülalt Alaskast alla Ushuaiani ning igaks juhuks ka Nordkappist alla Kaplinnani. Miks üksi? Miks rattaga? Ja üldse - miks?!?

1996 vajas Karu sinna sõitmiseks viisat. 2007 võeti see riik aga Euroopa Liidu liikmeks. Aga Euroopa Liidu lipud ei suuda oma säraga täielikult varjata seda, mis Rumeenias tegelikult on. On merd ja hobuseid; mägesid ja mustlasi; jõgesid ja üks kuulus krahv. Ning mälestus diktaator Ceausescust, kes palus ennast nimetada kas "Karpaatide Geeniuseks" või "Mõtete Doonauks".

Moldova piirivalvurid küsivad raha. Ühed julgemalt ja teised vähem julgelt. Ning Karult saavad ja Väintsilt ei saa kohe üldse mitte. Kanad istuvad õunapuu ladvas ja kassipojad magavad koerte kaisus. Ja väikeses pulmas on ainult 200 külalist.

Eelmisesse saatesse kõik jutud Ukrainast ära ei mahtunud. Väints külastas ju ka üle-eelmise presidendi Janukovitši häärberit ja Karu viis augusti lõpus Ukraina võitlejatele oma kogenud Land Rover “Discovery”, mille hüüdnimeks on “Mürsk”. Altkäemaksud ja ühtsuse tõus. Sõda ja must huumor.

Ukrainast saab rääkida ka sõjateemat puudutamata. Peaaegu. Väints on Ukrainas seigelnud autoga, Karu bussi, rongi ja autoga. Kehvad teed ja kaunis loodus. Must Meri ja Karpaadid. “Jäljed gloobusel” Ukraina. Uus eetriaeg on alates septembrist neljapäeviti kell 11.00.

Millises maailma linnas näeb kõige rohkem Iiri Vabariigi lippe? Loomulikult Põhja-Iirimaal Belfastis. Iiri maanteed on kitsad ja käänulised ning nendel lubatud piirkiirusega sõitmiseks pead olema vähemalt Greig Breeni sugulane. Ja kui Kerry mägedes vihma sajab, siis kogu maapind voolab ning kuiva jalaga ei pääse keegi.

Šotimaal jõuab paigast paika veidi aeglasemalt, kui plaanides. Sest vahepeal jääd vaatama ja imestama. Või imetlema. Loodemäestikus, brittide kõrgeima tipu Ben Nevise lähistel, tundis Karu tugevat Mel Gibsoni lõhna ja koletisega järv kahandas poole võrra Väintsi tagurdamisoskust.

Kasahstan II. Nii suures riigis toimunut ühte saatesse ära ei mahuta. Ja lisaks käis Väints seal suvel ning Karu talvel. Jätkavad sealt, kus eelmisel nädalal lõpetasid. Stepid, olematu asfalt, kuivanud siseveekogud, mäed ja rongisõidud. Ning miks kohalikud ei kutsu oma pealinna eelmise valitseja auks pandud nimega Nur-Sultan, vaid endiselt Astana`ks.

Suvel väga kuum ja talvel lõikavalt külm Kasahstan pakub igatsugu üllatusi. Kuid paraku on maailma suuruselt üheksandas riigis üllatused üksteisest väga kaugel. Asustus on hõre ja asukad ise sõbralikud ja külalislahked. Hobuseliha Karule maitseb ja lamba silmad on Väintsi arvates söödavad.

Ükskõik millisest naaberriigist Georgiasse sisenedes on tunne, nagu jõuaks koju. Piirivalvur kingib puuvilja, karjus kutsub enda juurde elama ja kõige suurem ja karvasem sünge näoga mees hakkab ootamatult kõrge häälega laulma. Vein ja hatšapuri. Hinkaalid ja tša-tša. Batumi ja Svaneetia. Väino Laisaar ja Andres Karu.

Kõrgõzstan on riik, millest 94% moodustavad mäed. Seega pole imestada, et nii Väino Laisaar kui ka Andres Karu proovisid seal erinevatel aegadel jõudsalt oma kõrgusrekordeid ülespoole nihutada. Väintsi soov oli jõuda autoga 4000 meetri piirist kõrgemale ning Karu tahtis omal jalal 7134 meetri peale tõusta. Mäed ainult muigasid selle peale.

Kolmas "Jäljed gloobusel" kutsub teid kaasa revolutsioonilisele Kuuba saarele. Intrigeerivaks teeb saate see, et Väints läheks iga kell Kuubasse tagasi, kuid Karu ei viitsiks, kuigi seal on palju kaunist ning hulgi ilusaid.

Teises saates sõidab Väints autoga Senegali ja Karu selgitab talle lendamise eeliseid. Saate lõpus põigatakse korraks ka kolmest küljest Senegaliga ümbritsetud Gambiasse, kus tekib probleeme vahetatud kohaliku raha kulutamisega.

Juulikuu esimesest päevast alates istuvad korra nädalas tunnikese Kuku stuudios mägironija ja reisikirjanik Andres Karu ning seiklejast matkafilmimees ja püsimatu kondaja Väino Laisaar. Esimene otsib silda alles siis, kui jõe äärde jõuab, teine sõidab tihtipeale lihtsalt jõest läbi. Avasaates võtavad Väints ja Karu ette teineteist ja lisaks ka need riigid, kuhu nad enam kunagi ei viitsiks tagasi minna.