Tallinn oli eelmisel aastal Euroopa roheline pealinn, aga tõsiasi on see, et maailma linnade rohealaga katvuse edetabelis on Tallinn alles 179. kohal. Nii selgus eelmisel nädalal avaldatud satelliitrakenduse analüüsist (kirjutame sellest hiljem pikemalt). Seega pole pealinn sugugi nii roheline, kuigi Pirita jõe ääres või Nõmmel jalutades selline mulje jääb. Aga kuidas sobitub sellesse võrrandisse muutuja, millega soovitakse Tallinna asustustihedust veelgi suurendada? Kui ühel ruutkilomeetril elaks praegusest mitu korda rohkem inimesi, kas see tähendaks rohealade kadumist, autode arvu suurenemist ja elukvaliteedi langust? Selgub, et nii see ei ole. Vähemalt mitte siis, kui asustustihedust suurendada läbimõeldult. Tulemus oleks vastupidine sellele, mida palju aastaid on Tallinna lähiümbruses korda saadetud, ehitades massiivseid põllualasid täis väikeelamuid. Sellel kinnisvara-anarhial on Tallinnale olnud tohutu negatiivne jälg, rääkimata suurest keskkonnajäljest, mida põlluarendused on põhjustanud ja mille mõju jätkub aastakümneteks. Rohegeeniuse vastutav toimetaja Ivar Soopan otsis vastust küsimusele, kuidas väheneb Tallinna elanike ja nende igapäevase tegevuse keskkonnajälg siis, kui neid elaks ühel ruutkilomeetril mitu korda rohkem kui praegu. Paljassaarde planeeritav Hundipea asum saab olema just selline paik, kus asustustihedus tuleb pealinna keskmisest tunduvalt suurem. Võib tunduda vastuoluline, et ruutkilomeetri kohta rohkem betooni ja inimesi on elukeskkonnale hea, aga Hundipeal tõestatakse, et see on võimalik. Kuidas see saavutatakse, sellest räägib Rohetunnis Hundipea kliimaneutraalse asumi idee eestvedaja ja arenduse tegevjuht Markus Hääl, kes muu hulgas selgitab, kuidas ulmelisena tunduvat arendust veetakse eesmärgi poole hoopis teistmoodi kui seda Eestis seni tehtud on. Mida tähendab aga Tallinna linnale laiemalt see, kui endisele tööstus- ja sadamaalale kerkib 8000 elaniku ja 8000 töökohaga uus asum? Kas see vähendab või suurendab pendelrännet ning autoliiklust? Sellest räägib tuntud kastirattamees ja autopõlgur, Tallinna abilinnapea Pärtel-Peeter Pere.

Eestisse tuumaelektrijaama rajamine on olnud aastaid teema, mille fookust on kujundanud Fermi Energia. Ettevõte, mis soovib elektrijaama ehitada. Eelmise aasta lõpus valmis kliimaministeeriumi juures tegutseva tuumaenergia töörühma aruanne, mis leidis, et tuumajaamal on Eesti energiasüsteemis ja varustuse kindluse tagamiseks oma nišš olemas, tuues eraldi välja kulu ja tulu, mis elektrijaama rajamisega kaasneb. Märksõnaga “tuumaenergia” leiab selle aruande kokkuvõtte Rohegeeniuse portaalist. Juhuslikult või tahtlikult on tuumaenergia töörühma järeldused ja selles kõlavad põhjendused tuntavalt Fermi Energia nägu. Nüüd on valminud sellele vastukaaluks müütide kogumik, mis lükkab ümber või seab kahtluse alla hulganisti tuumajaama rajada sooviva Fermi Energia väited. 8. mail olid Tallinnas Euroopa Majas koos tuumaenergia müütide kogumiku loojad, kes põhjendasid, miks sellist analüüsi oli vaja teha ning millised käibele läinud müüdid on oskusliku lobitöö tulemusel hakanud oma elu elama. Rohegeeniuse vastutav toimetaja Ivar Soopan pakub kuulamiseks peaaegu täispikkuses pressikonverentsil räägitut. Tuumaelektrijaam on väga suure mõjuga. Otsus nii kaaluka energiataristu ehitamiseks ei tohi tulla või tulemata jääda ühekülgse või moonutatud teabe põhjal.         Müütide kogumiku koostasid Eestimaa Looduse Fond, Rohetiiger, Eesti Roheline Liikumine ja Kriisiuuringute Keskus. Ettevõtmist toetas Euroopa Liidu LIFE Programm.

Müügimees ütleb alati: osta kohe! Kas praegu on see soovitus põhjendatud või võiks veel venitada ja loota parematele aegadele? Neis majapidamistes, kus päikesepaneelid said ostetud rohkem kui aasta tagasi, on põhjust kadestada praegu päikeseparki planeerivaid inimesi. Nii paneelide kui ka salvestite hinnad on kivina kukkunud. Investeeringu tasuvusaeg on keskmiselt vaid 6–7 aastat. Peale selle, et päikesepargi rajamine on praegu enneolematult odav, avaneb 23. aprillil EAS-i ja KredExi ühendasutuse väikeelamute renoveerimise toetusmeede, mis annab eramu omanikele võimaluse maja energiamärgise klassi päikesepargi ja salvesti abil parandada. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan intervjueeris Maamessil ettevõtte Nord Solar tehnikut Martin Pormani ning müügi- ja arendusjuhti Ülo Sverre Seppa, kes tegid peensusteni selgeks, mis praegu päikesepaneelide ja salvestite turul toimub, milline on päikesepargi tasuvusaeg ja kui suurt kasu kodune taastuvenergia tootmine majapidamisele annab.

Eesti maapõu varjab märkimisväärses koguses haruldasi muldmetalle, mille järele on maailmas suur nõudlus. Nende kaevandamine on aga kõike muud kui lihtne. Rohetunni toimetaja Ivar Soopan intervjueeris Tallinna tehnikaülikooli maapõueressursside eriala magistranti ja loodusteaduskonna esindustudengit Henri Olavi Suomalainenit, kelle magistritöö teema on seotud Eesti haruldaste muldmetallide uurimisega.  Saatest selgub, kas meie varud on tõepoolest sellised, et need midagi maailma mastaabis muudaks. Kus ja kui sügaval see maapõuerikkus asub? Kas Eestis on piisavalt teadmisi ja asjatundjaid, et haruldasi muldmetalle uurida ning kaevandada?  Suomalainen külastas hiljuti Rootsis asuvat nn Euroopa kaevanduspealinna, kus asub Bolideni lahtine ja maa-alune kaevandus. TalTechi tudeng räägib, milline on tööstuslinnak rohkem kui kilomeetri sügavusel.

Tõenäoliselt tuleval aastal jõustuv jäätmereform on üks suurima mõjuga seadusi, mis Eesti elanike olmet ja omavalitsuste töökorraldust igapäevaselt muudab. Riik vajab hädasti jäätmemajanduse paremat korraldamist, sest samamoodi jätkata ei saa – segaolmejäätmeid tekib liiga palju, pakendeid ja biojäätmeid sorteeritakse eraldi ikka veel liiga vähe. Riik maksab iga aasta miljoneid eurosid trahvi, sest Euroopa Liidu piirnormidesse meie taaskasutuse tulemused ei mahu. Tallinn on viimase poole aasta jooksul pingutanud, et järgmisel veoteenuse hankeperioodil (alates 2025 suvest) oleks juba enne seaduse muutust Tallinnas jäätmereform toimunud, kuid see on takerdunud piirangute otsa. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan uuris Tallinna abilinnapealt Joosep Vimmalt, mis selle põhjustanud on.  Räägime saates ka muudest jäätmete sorteerimise ja käitlemisega seotud teemadest. Muuhulgas saab teada, et tallinlased arvavad end olevat head biojäätmete komposteerijad, sest lausa kolmandik kõigist segaolmejäätmete lepinguga majapidamistest on küsinud linnavalitsuselt erandit. See tähendab, et neil ei ole biojäätmete konteinerit ja nad sorteerivad toidujäätmeid enda kompostrisse.  Rohegeenius on sel teemal korduvalt kirjutanud ja kodust komposteerimist katsetanud. Nende kogemuste põhjal on imekspandav, et nii suur osa hiigelomavalitsuse elanikest on suutelised biojäätmeid edukalt komposteerima. Ja nagu Joosep Vimma jutust selgub, ongi see kaheldav – pistelised kontrollimised näitavad, et biojäätmeid leitakse alatihti segaolmeprügist, kuigi need tuleb eraldi sorteerida. 

Maitseb hästi ja kihiseb, on parajasjagu magus, aga üliväikse kaloraažiga. Iga lonksuga saab keha häid baktereid, vitamiine ja antioksüdante. Lapsed ei saa seda juues suhkrušokki, nende hambad ei lagune… Sellist loetelu ei saa endale lubada ükski teine Eestis ja võib-olla kogu maailmas müüdav karastusjook. Raw Edge saab. Raw Edge on tavapäraste karastusjookide juhitud maailmas nagu metsavend, kes ei kavatse võõrale ideoloogiale alluda ja pakub alternatiivi, mis on palju parem. Mariliis Mia Topi ja Kristel Vene ettevõtte toodang on Eesti kauplustes üsna uus ja suurte brändidega veel rinda ei pista, aga potentsiaali selleks on, sest just see toode oli turult puudu. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan uuris Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemlektorilt Kristel Venelt, kuidas on võimalik kahe aastaga välja mõelda ja turule tuua jook, mis on hea, aga tervislik. Miks teised, maailma suurimad jõukad karastusjookide tootjad seda teinud pole? Kristel Vene räägib Raw Edge’i fermenteeritud jookide koostisest ja omapärast, aga ka uutest toodetest, mis oma järge ootavad. Näiteks joogipulbrid ja -tabletid ning kummikommid.

Eesti on kaetud jäätmejaamadega, mis tekkisid pärast seda, kui valimatu prügi maasse kaevamine lõppes. Nii ka Tallinnas Pääskülas. Nüüd on see pealinna enimkülastatav sorteeritud jäätmete loovutamise punkt. Aga mitte ainult. Taas- või korduskasutuseks sobiva kraami jäätmejaamadesse toomine peab muutuma kõikjal Eestis elanikele mugavamaks.  Pääsküla jäätmejaam on üks väheseid omasuguseid, kus on ringlusmaja. Sinna saab ära anda kasutuskõlblike asju selleks, et keegi teine saaks need sealtsamast kaasa võtta. Nagu väike tasuta asjade “kaltsukas”. Jäätmejaamas on ka töökoda, kus saab parandada mööbliesemeid, keevitada, puurida, lihvida ja teha metallitöid. Meister Vallo on kohal juhendamas ja abi pakkumas. Omavalitsused peavad peatselt jäätmereformi tõukel hakkama oma prügimajandust paremini korraldama ja jäätmejaamadel on siin tähtis roll. Segaolmejäätmete protsenti tuleb drastiliselt vähendada. Jäätmejaamadest peaks saama paigad, mis pole enam lageda taeva all ainult asjade eraldi konteineritesse asetamise paigad. Pääsküla jäätmejaam on muutunud, aga täiesti uue kvaliteedi annab Tallinna jäätmekogumisele Lasnamäele planeeritav ringmajanduskeskus. See tuleb kinnine hoone, on elamumajade lähedal, sinna tulevad töökojad, pood ja kohvik. See on veel tulevik, mis on praegu nähtav ainult arvutiekraanil. Jäätmereformi mõjust, omavalitsuste hakkama saamisest ja jäätmeringlusest rääkis Pääsküla jäätmejaamas Rohegeeniuse toimetajale Ivar Soopanile Tallinna Jäätmekeskuse juhataja Rein Kalle. Jäätmejaama parandustöökoda tutvustas meister Vallo Varik.

Tallinna NEXPO rohetehnoloogia näitusel saab tutvuda tulevikutehnoloogiatega. Üht sellist pakub Fibenol. Ettevõte toodab madala kvaliteediga puidust väikese keskkonnajäljega biomaterjale, nagu ligniin ja puidusuhkrud.  Biomaterjale saab kasutada fossiilsete kemikaalide asendajana paljudes igapäevastes toodetes, alustades ehitusmaterjalidega ja lõpetades kosmeetikatoodetega. Fibenol on välja arendanud kogu maailmas ainulaadse tehnoloogia Sunburst, kus kasutatakse mehaanilist jõudu, temperatuuri, rõhku ja minimaalselt kemikaale, et saada puidumassist kätte hapukoore laadne pasta. Pastast omakorda eraldatakse puidusuhkur ja ligniin, mis sobivad suurepäraselt materjalitööstusele toormaterjaliks.  Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan vestles NEXPO-l Fibenoli esindaja Reet Tammojaga. 

Eesti ajaloo suurimal rohetehnoloogiate näitusel NEXPO Tallinn andis värske ülevaate vesinikutehnoloogia arengust Alexela energiamüügi valdkonnajuht Tarmo Kärsna. Teaduslikku vaadet lisas Tartu Ülikooli füüsikalise keemia teadur Ove Oll. Kes tahab kiirelt teada saada vesinikutehnoloogia kõige olulisematest arengutest, siis see on just sobiv kuulamine. 

Rohetund käsitleb teemat, mis ühel või teisel moel puudutab suurt osa Eesti elanikest. Eriti neid, kes elavad maal. Räägime maal asuvate eramute seisukorrast ja sellest, kui heas või halvas olukorras need hooned on, kui mugav neis on elada ja mida elanikud tahaksid oma kodudes paremaks muuta. Eesti Vabaõhumuuseumi tellimusel tegi uuringufirma Kantar Emor põhjaliku üle-eestilise uuringu. See kannab nime „Maapiirkonna eramuomanike renoveerimisvõimekus ja -valmidus“. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani saatekülalised on Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri osakonna projektide peaspetsialist Elo Lutsepp ja Maa-arhitektuuri keskuse teadur Alois Andreas Põdra. Rohetunnist saab teada: Miks Maa-arhitektuuri keskus ja Vabaõhumuuseum tunnevad huvi maainimeste elupaikade ja elutingimuste vastu? Millises maakonnas on enim elumaju, mis on ehitatud enne 1950. aastat? Kui tõsine probleem on vanades elamutes puudulik ventilatsioon ja sellest tulenevalt niiskuskahjustused? Kui populaarsed on maal õhk-õhk ja õhk-vesi soojuspumbad? Milliste maakondade eramutes on enim kasutusel taastuvenergialahendused? Kes on oma kodu olukorra suhtes kriitilisemad – kas mehed või naised, noored või eakad? Miks renoveerib enamik majaomanikke eramuid etapiti, alustades üldjuhul akende vahetusest? Kuidas oleks õige teha? Millest eramuomanikud renoveerimisel enim puudust tunnevad – toetustest, soodsast laenust või hoopis asjatundlikest nõuandjaist? Kuidas riik maaeramute omanikele appi tuleb, et neil oleks lihtsam renoveerimist alustada? Kui palju peaks igal aastal eramuid ja teisi hooneid renoveerima, et Eesti püsiks elamufondi energiatõhususe eesmärgi saavutamisel ajakavas?

Eestis on kümneid tuhanded eramuid, mis vajavad hädasti renoveerimist. Inimesed tahaks oma kodusid soojustada, katuseid remontida, küttelahendusi muuta või paremat ventilatsiooni saada, aga raha on vähe ja rohkem teadmisi kuluks samuti ära.  Eelmisel nädalal avaldas Eesti Vabaõhumuuseum uuringu, mis analüüsis maapiirkonna eramuomanike renoveerimisvõimekust ja -valmidust. Eestis on uuritud kortermajade olukorda, aga nii põhjalikku analüüsi eramute kohta pole kunagi varem tehtud. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan vestles maapiirkondade eramute seisukorrast Taltechi ehituse ja arhitektuuri instituudi direktori, liginullenergiahoonete uurimisrühma juhi Jarek Kurnitskiga. Jutt käis vanadest eramutest, mis on ehitatud enne 2000. aastat. Seesuguseid maju on Eestis väga palju – ligi 97 000. Uuringu valimis olid külade ja maapiirkondade linnalised asulad. Maakondlikud ja piirkondlikud keskused jäid välja. Seega nii-öelda puhas maaelu peegel. See uuring kirjeldab hästi Eesti maapaigus asuvate eramute energiatõhusust, kütteallikaid, ventilatsiooni, kanalisatsiooni ja üldist seisukorda. See on üsna halb.  Jarek Kurnitski räägib lahti, mida vanades majades saab ja tuleks teha, ning selgitab, mis võib minna valesti. Podcastist saab konkreetseid nõuandeid ja üldteadmisi, kuidas vanu maju renoveerida õigesti.

Tänavu 1. maist jõustus pakendiseaduse muudatus, mille kohaselt peavad pakendiettevõtjad näitama ära, kuidas nad vähendavad ühekordsetelt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimist. Ja 1. septembriks pidid pakendiettevõtjad oma veebilehel avaldama tegevuskava, mis selgitab, mida nad selleks teevad või on teinud. Läinud nädalal teatas aga sihtasutus Teeme Ära, et see tegevuskava on puudu lausa 77 protsendil ettevõtetel. Rohetunni saatekülaline on Teeme Ära ekspert Kadi Kenk, kellega Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan rääkis sellest, miks ühekordsete pakendite vähendamine ei taha kuidagi nii-öelda rahvasse minna. Mida ütleb pakendiseadus: Pakendiettevõtja ei või müügikohas anda õhukesi ja eriti õhukesi plastkandekotte tarbijale tasuta, välja arvatud eriti õhukesed plastkandekotid, mida kasutatakse hügieeni tagamiseks või lahtise toidukauba esmaseks pakendamiseks, kui see aitab vältida toidu raiskamist. Pakendiettevõtjal tuleb tarbijale pakkuda õhukese plastkandekoti, kaasa arvatud eriti õhukese plastkandekoti kõrval muid võimalusi kauba pakendamiseks. Vältida tuleb oksüdantide toimel lagunevate plastkandekottide müüki või tasuta andmist. Tuleb anda lõppkasutajale ja tarbijale teavet korduskasutatavate toidupakendite ja joogitopside olemasolust, sealhulgas millistel tingimustel müügikoht aktsepteerib müügipakendisse pakendamata valmistoidu ja joogi müümist lõppkasutaja või tarbija korduskasutatavasse toidupakendisse või joogitopsi. Turule on keelatud lasta pakendeid, mis on valmistatud oksüdantide toimel lagunevast plastist, ning järgmisi vahtpolüstüreenist valmistatud ühekordselt kasutatavaid plasttooteid: toidupakendid, joogipakendid ja joogitopsid. Ja nüüd see punkt, mis puudutab ettevõtete tegevuskava avaldamist: kõigi nende eespool loetletud meetmete kirjeldamiseks tuleb pakendiettevõtjal koostada tegevuskava, mis avaldatakse ettevõtte veebilehel kui see on olemas. Nagu selgus, pole seda viimast punkti – tegevuskava avaldamist – enamik ettevõtjaid teinud.

Seekordses Rohetunnis räägime turismist, aga mitte niisama reisimisest, vaid jätkusuutlikust turismist. See “jätkusuutlik” on üks väga laia tähendusega sõna ja ei ütle suurt midagi. Aga kui sellele üksikasjalik tõlge teha, siis saab pilt kohe selgemaks.  Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani vestluskaaslaseks on EASi ja KredExi ühendasutuse turismiosakonna kvaliteedikoordinaator Imbi Lepik-Martinson. Paari päeva eest ilmus Rohegeeniuses uudis, et Eesti jõudis rahvusvahelises jätkusuutliku turismi indeksis neljandale kohale. Seda 99 riigi seas. Aastaga kerkisime kolm kohta, mis oli kõigi riikide seas suurim tõus. Meie ette on veel jäänud vaid nii kõvad riigid nagu Austria, Soome ja Rootsi. Saatest saab muu hulgas teada: Kas Eestil on nüüd “sein ees” ja kestliku turismi arvestuses ei ole enam võimalik edetabelikohta parandada? Mis on jätkusuutlik turism, mille poole kõik püüdlevad? Mida Eesti majutusettevõtted on teinud, et olla kestlikud ja kas nad üldse teavad, milline tegevus neile jätkusuutlikkuses plusspunkte toob? Kas jätkusuutlikkuse indeks on niisuguse mõjuga, et selle põhjal saab teha Eesti valitsus järeldusi ning mõnda valdkonda tagant tõugata? Kuidas mõjutab hinnangut Eesti turismindusele meie naaber Venemaa? Kui jätkusuutlikud me riigina kaugelt vaadates teiste jaoks oleme, kui kõrval on kuri impeerium? Mida Eesti edasi teeb, et meid heast küljest näidanud uuringut enda kasuks ära kasutada?

Urmas Tartes on tuntud bioloogina ja putukate uurijana, aga sama huvitavad ja harivad on tema filosoofilised arutlused tulevikutehnoloogiatest. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani ja Urmas Tartese jutuajamine sai alguse küsimusest, kas praegu tasub üldse nii palju rõhku panna elektriautodele üleminekule või oleks mõttekam jõuda kõigepealt punkti, kus tavatarbimisest üle jääva päikese- ja tuuleenergiaga saab hakata tootma rohevesinikku. See võimaldaks kiiremas korras kasutusele võtta vesinikumootoriga sõidukid. Vesiniku tootmine on energiamahukas. Seni kuni vesinikku toodetakse fossiilsest kütusest, on see kallis ja suure keskkonnamõjuga. Ent kui taastuveenergia tootmine ületab igapäevase tarbimise mahu ja energiat jääb üle, tasub sellest toota vesinikku. Tartese sõnul on energeetikas pöördupunkt saabunud – taastuvenergeetika on fossiilsel kütusel põhinevast energiatootmisest efektiivsem, lihtsam ja odavam. Kuula Podcastist, kuhu Urmas Tartes arutelu käigus välja jõudis.

Kuidas kõige tõhusamalt tappa sääski ja äädikakärbseid? Suvel ja sügisel küsitakse seda alatihti. See on ühtpidi mõistetav, aga olulisemad on hoopis teised küsimused. Need, mille vastused aitavad mõista, miks mõned putukaliigid satuvad inimese majapidamisse ja tunnevad end seal koduselt. Siin tuleb appi bioloog Urmas Tartes. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani ja Urmas Tartese vestlusest saad teada: Mis harvanähtavad imeväiksed sääsed need on, kes tungivad suveööl läbi aknavõrgu aukude ja ründavad eriti meelsasti väikseid lapsi? Miks just lapsi?  Kuidas äädikakärbsed koju tekivad ja miks neile seal meeldib? Kuidas nad paljunevad ja kas neid saaks vältida?  Miks kõik Eestis elavad ämblikud on mürgised, aga kas neid peaks seepärast kartma? Miks mõnes Eesti piirkonnas elavad nad suurte seltskondadena koos, kuigi “kiskjad” eelistavad üksindust?    Mida teevad sinu kodus kõrvahargid ja miks nad ise oleks pigem kuskil mujal? Miks põdra- ja hirvekärbestele meeldivad su juuksed ja mida nad seal teevad? Kes see hirvekärbes veel on? Kas linnadesse paigaldatud putukahotellid on niisama toredad asjad või on neist tõepoolest putukatele ja liigirikkusele kasu?          Miks on infotehnoloogiline kirjaoskus üks tähtsamaid oskusi? Kuidas aitab meid tehisaru loodusteaduses, rohepöördes ja elus laiemalt ning miks oskus õigesti küsimusi formuleerida on seejuures eriti oluline?

Eestlane armastab angerjat ja sööksime seda ilmselt rohkemgi, kui seda maitsvat kala oleks laialdasemalt saada ja see oleks odavam. Kuid Euroopa angerjaga on see häda, et ta on väljasuremise äärel. Rahvusvahelise looduskaitseliidu määratluse järgi on Euroopa angerjas kriitilises seisus.  Kui üks kalaliik on nii suures ohus, miks seda siis endiselt püütakse? Kuigi Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu soovitab Euroopas angerjapüügi ja asustamise täielikult keelata, ei kiirusta Euroopa Komisjon seda nõuannet kuulda võtma. Eesti võiks näidata eeskuju ja meie vetes püügi ning noorkalade asustamise lõpetada üleeuroopalist keeldu ära ootamata, aga nii nagu mitmes teises riigis, on ka meil see seotud tundlike teemadega. See mõjutaks angerjapüügist sõltuvate kalurite käekäiku. Sadakond aastat tagasi oli angerjat meie vetes väga palju, seda söödeti lausa sigadele. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan uuriss Euroopa angerja suurimalt asjatundjalt Eestis, Tartu Ülikooli ihtüoloogia ja kalanduse kaasprofessorilt Mehis Rohtlalt, mis vahepealsel ajal juhtus ja mida tuleks teha, et angerjas liigina väljasuremisest päästa. Samal teemal saab peatselt lugeda Rohegeeniusest ka põhjalikku artiklit, mis angerjapüügi vastuolulisuse üksikasjalikumalt lahti seletab.

See peab üks hea festival olema, kui iga aasta soovib tuhatkond filmitegijat üle maailma, et nende linateos selle programmi valitaks. Matsalu loodusfilmide festival avatakse tuleval kolmapäeval Lihulas. Paigas, mida ümbritsevasse rahvusparki teevad palverännakuid linnuvaatlejad, aga 21 aastat on see sihtpunkt ka loodusfilmihuvilistele. Matsalu loodusfilmide festivali juht Silvia Lotman rääkis Rohetunnis seekordse festivali filmivalikust, sündmuse olulisusest ja loodusharidusest. Viimane on Matsalu kandis tähtis teema, sest rahvuspargi ainuke kool – Metsküla algkool – on justkui suletud, aga tegutseb samas edasi. Metsküla on kool, kus loodusharidust saavad lapsed nii-öelda iseenesest. Neid pole vaja viia kord aastas bussiga loodusekskursioonile häälte, lõhnade, taimede, loomade ja lindudega kohtumist otsima. Metskülas õppivad lapsed on kogu aeg sellel ekskursioonil. Silvia Lotmaniga vestles Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.

Rohetunni seekordne saade valmis paigas, kus tuntakse Eestis kõige paremini peaaegu kõigi kodumasinate vastupidavusnäitajaid ja rikkepõhjusi. Tallinnas Laki tänaval on Euronicsi järelteeninduse osakond, mis tegeleb aastas 30 000 remondijuhtumiga.     Euronics on Eesti suurim elektroonikaseadmete müüja, aga see teeb ettevõtte ka suurimaks elektroonikaseadmete remontijaks. Järelteeninduse meeskonnas töötab 42 inimest, kes jagunevad remondiüksuse, veatuvastus- ehk kiirabiüksuse ning klienditoe vahel. Järelteeninduse tiimi juht Meelis Soasepp rääkis kohapeal pesumasinate, külmikute, kohvimasinate ja sadade muude kodumasinate vahel jalutades lahti, kuidas see hoomamatult keerulisena tunduv süsteem toimib. Alates kliendi kõne vastu võtmisest või kirja lugemisest kuni kodumasina omanikule tagastamiseni. Soasepp tõi välja kõige levinumad põhjused, miks pesumasinaid ja kohviaparaate neile remonti tuuakse. Muuhulgas rääkisime sellest, kas vastab tõele, et enamik pesumasinaid valmib tegelikult ühes-kahes tehases, nende põhilised töösõlmed on kõigil samad. Kui see on nii, miks on eri kaubamärkide masinate hinnavahe nii suur? Kui palju kulub aega remonti viidud kodumasina parandamiseks ja miks vahel võib minna mitu nädalat, enne kui selle tagasi saab? Kui suur osa kodumasinate rikete põhjustes on kasutajate enda viga ja mida valesti tehakse? Jutuajamisel oli abiks ka paarikümneaastase töökogemusega hooldusjuht Sven Kolts. Saatejuht oli Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.

Eesti festivalid lõhnavad praeõli, šašlõki ja praekartulite järele. Üks muusikafestival aga eristub. Illiku laiul juulikuu neljal päeval peetud I Land Soundil loobuti külastajate toitlustamisel suurima kliimamõjuga veise- ja teiste mäletsejate lihast. Laiule saabunud korraldusmeeskonda ootas aga üllatus – rohkem kui 200 meest ja naist said 12 päeva jooksul süüa vaid taimetoitu. Kuidas alles kohapeal selgunud menüü vastu võeti ja mida lihatoitudele alternatiiviks pakuti? Rohetunni toimetaja Ivar Soopan kutsus saatekülaliseks I Land Sound festivali rohetiimi juhi Eliis Salmi, et rääkida eriliselt keskkonnasäästlikkusele rõhuvast festivalist. Arutelu käigus otsime vastust küsimusele, miks loomne toit ja piim on jõuliselt riigi toetustega peale sunnitud – näiteks lasteaedades ja koolides. Taimne piim peab aga oma koha pärast võitlema, kuigi sellel pole loogilist põhjendust. Paigast ära konkurents toimib hoolimata teadusuuringutest, mis on tõestanud taimse piima eeliseid loomse piima ees.    

Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni aruanne nendib, et pool kõigist aastail 1970-2019 registreeritud katastroofidest olid seotud ilmastiku, kliima, sademete ja üleujutustega. Keskmiselt on iga päev kuskil maailmas mõni seesugune traagiline sündmus. Tänavune juuli oli Maa ajaloo kõige kuumem kuu. Kliima soojeneb ja uued temperatuurirekordid sünnivad nii maismaal kui ka ookeanides. Kuidas see mõjutab Eesti elanikke ja loodust, sellest rääkisime Rohetunnis geofüüsika doktori, Tartu Ülikooli meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessori, atmosfäärifüüsik Piia Postiga. Palju räägitakse kliimamuutuste leevendamise abinõudest, aga sellele, kuidas muutustega kohaneda, pööratakse vähe tähelepanu. “Eestis puudub kliimamuutustega kohanemise õige strateegia,” märkis Post. “Tõepoolest, eriti selle leevendamise osas on olemas rahvusvahelised lepped, millest me oleme väga varmad kinni pidama ja see kõik on väga õige ning seda tulebki teha, aga kliimamuutustega kohanemise osas on niimoodi, et seda tuleb teha siin kohapeal. Ja seda me peame ise tegema oma tarkusest lähtudes. Probleem on selles, et tegelikult ei ole tellitud neid teadusuuringuid. Kliimamuutustega kohanemise kava on kokku pandud umbes kümme aastat tagasi. Selleks andis raha Norra riik, aga meie teadlastena vaatasime juba tol hetkel kõrvalt, et seda tehti mitte tolleaegse teaduse tasemel, vaid omaenese tarkusest. Pärast seda pole sisuliselt seda kava uuendatud. Sellega käis kaasa ka rakenduskava, aga neid rakenduskava asju pole kunagi ellu viidud.” Piia Post rääkis Rohegeeniuse toimetajale Ivar Soopanile ka eelmise nädala suurest tormist, mis tekitas purustusi Lätis, oli meil suhteliselt leebe, aga siit edasi liikudes põhjustas Norras harvanähtavas ulatuses üleujutusi. Vestlesime ka Vaikse ookeani soojenemise kliimanähtuse El Niño mõjust, mis ulatub isegi meieni, kliimaharidusest ja kliimaärevusest.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan veetis hommikupooliku Tallinnas Paavli tänaval pisikeses töökojas, mida peavad Arte ja Olga Ermel. Nad on loonud esimese professionaalse jalatsite puhastamise ja taastamise ettevõtte Cleanstep.  Praeguseks on nad uue elu andnud umbes 5000 paarile jalatseile. Osa neist on vajanud lihtsalt pesu, valgendamist või haisust vabastamist ehk osoneerimist, osa keerukamat taastamist, nagu need Dr Martensi nahksaapad, mis Rohegeeniuse külaskäigu ajal muutusid tundmatuseni. On sel vaeval mõtet? Oleneb jalatsiomaniku tarbimisharjumustest ja mõttemaailmast. Umbes 90 protsenti ära visatud jalatseist jõuab prügimäele. Suur osa neist enne kui peaks. Tegelikult ei tohiks need üldse prügimäele jõuda, aga see on eraldi jutt.

Aprillis valmis Rohetiigri Ehituse teekaart 2040. See on mahukas dokument, mille koostamisel on osalenud ligi 50 praktikut, eksperti ja teadlast. Teekaart räägib keskkonnahoidlikust ehitamisest, renoveerimisest ja avaliku ruumi loomisest. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kuulas 11. augustil Paides Arvamusfestvalil asjatundjaid, kes arutasid, kuidas on võimalik ehitada nii, et pärast hoone valmimist ei tekiks üldse keskkonnajälge.  Juttu oli ka nn 15 minuti linnast, mille üks näide valmib Tallinnasse Paljassaarde. See on linnaosa, kus kõik eluks vajaminev on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Puudub vajadus pendeldada teiste linnaosade vahel, suurendades nii liikluskoormust ja süsinikuheidet. Arutelust võtsid osa Tallinna Hundipea arenduse juht Markus Hääl, TalTechi  ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor Jarek Kurnitski, Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja Martin Karro ja Rohetiigri “Ehituse teekaart 2040” kaasautor ja kinnisvaraagentuuri WHAT IF asutaja Maria Freimann. Arutelu juhtis Ülemiste City juht Ursel Velve.

Uuringuist on selgunud, et need inimesed, kes peavad end keskkonnasäästlikuks, seda tegelikult ei ole. Ja vastupidi – väiksem keskkonnajälg on neil, kes ise ei pea oma eluviisi ja tarbimist keskkonnasäästlikuks. Miks on noorte seas nn kliimaärevus ehk mure planeedi tuleviku pärast, mida nad praegu veel piisavalt mõjusalt muuta ei suuda? Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kuulas 11. augustil Paides Arvamusfestivali Riigimetsa majandamise keskuse alal sisukat arutelu neil ja muudel kliima ning keskkonnaga seotud teemadel.  Laval istusid Ragn-Sells Eesti juht Kai Realo, kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets, RMK Viimsi külastuskeskuse teabejuht Päivi-Pääsu Kreutzwald-Prii, sihtasutuse Loodushoiu Fond juht Pille Ligi ja kliimateadlane Annela Anger-Kraavi. Jutuajamist juhtis Urmas Vaino.

Rohetund kuulas Paides Arvamusfestivalil arutelu tarbimisega kaasnevast ühest ebameeldivast ja keskkonda koormavast kaasnähtusest – pakenditest. Arutlelus osalesid HKScani Baltikumi tootearendus- ja turundusdirektor Janne Laik-Lõhmus, Coca-Cola valitsussuhete ja jätkusuutlikkuse direktor Poolas, Baltikumis, Ungaris, Tšehhis ja Slovakkias Nele Normak, Ragn-Sellsi äriarendusjuht Rainer Pesti ja keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja Sigrid Soomlais. Juttu suunas ajakirjanik Kristo Elias.

Osa inimesi on harjunud, et kui jutuks on piim, siis räägitakse lehmapiimast. Ent piim ei ole ainult lehmapiim, isegi kui see Euroopa Liidu määrusega seadustada ja sel moel piima tähendus vaid loomse päritoluga ühendada.    Rohegeeniuse vastutav toimetaja Ivar Soopan kutsus vestluskaaslaseks Kadri Tapersoni, et rääkida hägusast valgest vedelikust, mida tuntakse sõna all “piim”. Taperson on üks Eesti tuntumaid loomade õiguste eest seisjaid, loomade eestkosteorganisatsiooni Loomus kaasasutaja ja loomulikult on ka vegan. Jutuajamine sai tõuke ühest veidrast juhtumist, millest Rohegeenius eelmisel nädalal kirjutas. Toimetus sai MTÜ-lt Loomus pressiteate, kus anti teada, et 1. augustist algab kogu kuu kestev taimse piima väljakutse. Selles kutsutakse üles loobuma vähemalt kuuks ajaks loomsest piimast ja asendama selle taimse piimaga. Näiteks kaera-, riisi- või mõne muu taimse piimaga. Pressiteade sisaldas sõnu “taime piim”, “riisipiim”, “mandlipiim”, “taimne piimaalternatiiv”. Soopanile meenus pooleteise aasta tagune lugu. Põllumajandus- ja toiduamet tuletas tollal meelde, et Euroopa Liidus on vastu võetud määrus, millega on sõna “piim” reserveeritud ainult loomset päritolu piimale. See kehtib juba kümme aastat. “Mõiste „piim”on ainult ühe või mitme lüpsmise tulemusena udarast eritunud sekreet, millele ei ole midagi lisatud ega millest ei ole midagi eraldatud,” seisab määruse tekstis.  Määrus sätestab, et tooted, mis ei ole loomsest piimast valmistatud, neid ei tohi pakenditel, reklaamides, plakatitel, kliendilehtedes või meedias laiemalt nimetada taimseteks piimadeks. Ammugi mitte riisipiimaks, mandilipiimaks, kaerapiimaks. Kui Rohegeeniuses oleks see pressiteade originaalkujul avaldatud, siis oleks justkui EL-i määrust rikutud. Kas ikka oleks? Soopan küsis Põllumajandus- ja toiduametilt igaks juhuks üle, kas tõesti ei tohi meedias avaldada teadet, kus teine organisatsioon kutsub üles jooma taimset piima. Jutt ei ole mingist konkreetse firma pakendatud tootest, vaid taimsest piimast kui sellisest. Üllatuseks vastas Põllumajandus- ja toiduameti kommunikatsiooninõunik Elen Kurvits, et veebilehes ei tohigi seda teadet sellisel kujul avaldada. Taimseid vedelikke tuleb nimetada jookideks. Samuti mainis ta, et Loomuse taimse piima väljakutse reklaamide üle on  järelevalvekohustus Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametil, kellele saadeti antud kampaania teave edasi. See pole veel kõik. Päev pärast Rohegeeniuse artiklit avaldas Põllumajanduskoda MTÜ-d Loomus kritiseeriva artikli, kus öeldakse, et Loomus levitab sihikindlalt tarbijatele ekslikku teavet „taimse“ piima kohta. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK) tegi pöördumise Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametile, sest peab MTÜ Loomuse tegevust eksitavaks. Põllumajanduskoja toiduvaldkonna juht Meeli Lindsaar kirjutas: “Tahame rõhutada, et MTÜ Loomus kasutab taimsete toodete propageerimisel mõisteid piim ja piimatooted mitte õiguspäraselt ning taolist tegevust tuleb lugeda eksitava reklaami edastamist tarbijale, mis on vastuolus nii EL-i toidu märgistamise määrusega kui ka tarbijakaitse poliitika põhimõtetega. Lisaks on meie liikmed toonud välja, et  häirivate ja Eesti põllumajandusettevõtlust mitte kajastavate fotode ja ebaadekvaatsete tõdede kajastamine oma eesmärgipärase tegevuse propageerimisel jätab tarbijale mulje justkui Eesti loomakasvatus ja toidutootmine ei järgi Eesti ja Euroopa Liidu seadusi toimetades illegaalsel tegevusalal. Lisaks on meie liikmed toonud välja, et  häirivate ja Eesti põllumajandusettevõtlust mitte kajastavate fotode ja ebaadekvaatsete tõdede kajastamine oma eesmärgipärase tegevuse propageerimisel jätab tarbijale mulje justkui Eesti loomakasvatus ja toidutootmine ei järgi Eesti ja Euroopa Liidu seadusi toimetades illegaalsel tegevusalal. Loomuse tegevuse ilmestamiseks oli kirjale lisatud foto 14. juulil Eesti Piimandusmuuseumi korraldatavast Piimapäevast, kus MTÜ Loomuse esindajad kasutasid taimsete toodete propageerimisel mitte korrektset teavet ning andsid suusõnaliselt edasi šokeerivad sõnu kasutades halvustavaid sõnumeid Eesti piimatootjate ja piimatoodete suunal, mõjudes nooremapoolsetele külastajatele äärmiselt ebameeldivalt.” Põllumajandus- ja toiduameti tõlgenduses ei tohiks ajakirjandus justkui avaldada isegi mitte teadet, mis sisaldab sõnu “taimne piim”, “riisipiim” jne. Hoolimata sellest, et see teade ei reklaamiks ühtki konkreetset toodet, vaid jutt oleks taimsest piimast laiemalt. Euroopa Liidu määrus sätestab pigem seda, et sõna “piim” on reserveeritud konkreetsete toodete pakenditel loomse piima nimetamiseks. Kui on lehmapiim, siis saab kasutada lihtsalt sõna “piim”, sest see on seni olnud kõige laialdasemalt piimaga seostatav loomse piima liik. Kui müüakse näiteks kitsepiima, siis tuleb lisada lihtsalt sõna “kitse”. See on lubatud, kuna kits on imetaja. Aga kui on taimne piim, siis ei tohi neid kahte sõna toote pakendil ja toote reklaamides koos kasutada. Tuleb kirjutada pakendile “taimne jook” või “riisijook” või “kaerajook” jne. Ometi on tegu piimaga, mis on valge hägune vedelik. On mõistetav, et Euroopa Liit korrastab toodete nimetusi. Eesti taimsete piimade tootjad on sellest tulenevalt oma tooted juba nimetanud  “jookideks”. Küsimus on aga selles, kuidas saab üks asutus või riik või riikide ühendus keelata laialt levinud sõna kasutamist meedias, kui see ei reklaami ühtegi konkreetset toodet, ei nimeta tootja nime ega avalda nende pakendit, millel oleks kirjutatud “taimne piim”, “kaerapiim” või muu taimse piima variant. Rohegeenius küsis nõu Eesti keele instituudilt. Sealt vastas Karet Eesmäe. Tema vastus kaera ja muude taimepiimade kohta kõlas nii: “Rahvas tõesti tunneb neid taimse piimana. Üldiselt on ka nii, et autor võiks saada kasutada oma seisukoha tutvustamiseks neid termineid, mis ta soovib. Siiski võiksite artiklis mainida ELi ettekirjutust kauba müüjatele ja tutvustada ELi seisukohti – sel juhul ei tundu, et tegu oleks eksitamisega.” Selliselt saigi artikkel koostatud. Eesmäe soovitas lugeda Eesti keele instituudi direktori Arvi Tavasti artiklit, mis avaldati Postimehes 2021. aastal, mil piima tähenduse ja päritolu teema esimest korda päevakorda tuli.  Arvi Tavast kirjutas nii:  “Keel ei ole juura. Sõnade tähendusi ei saa ­õigusaktiga muuta. Seetõttu ei too ka äsjane uudis toidukaupade märgistusnõuete karmistumise kohta kaasa millegi ümbernimetamise vajadust. Muuta tuleb ainult toodete märgistust. Piim on ikka piim, isegi kui seda selliselt märgistatuna müüa ei tohi, umbes nagu viin on ikka viin, isegi kui seda hommikul enne kümmet müüa ei tohi. Sõnal “piim” on eesti keeles kolm levinumat tähendust: imetajate järglaste toitmiseks kasutatav eritis, seesama toiduna ja üldisemalt igasugune valkjas hägune vedelik. Viimaste hulka kuuluvad näiteks botaanikas võilillepiim ja kautšukipiim, ehituses lubjapiim ja tsemendipiim, kosmeetikas ihupiim ja puhastuspiim või mesinduses mesilaspiim. Praegune teema on, kas sinna tohivad endiselt kuuluda ka kaerapiim, mandlipiim, sojapiim ja muud hiljuti tavatarbija teadvusse jõudnud lehmapiima alternatiivid. Lühike vastus on, et muidugi tohi­vad. Teisiti on ELi ühise turukorralduse määrusega (1308/2013) reguleeritud ainult toiduainete märgistus jaekaubanduses, kus sellel on igati kiiduväärne eesmärk pakkuda tarbijale selgemat infot.” Kadri Taperson rääkis saates lahti, miks loomade õiguste eest seisjad nii innukalt loomakasvatuse vastu võitlevad ja soovitavad süüa-juua taimseid piimatooteid. Asi pole mitte ainult loomakasvatuse väga suures keskkonnajäljes, vaid ka loomade õigustes.  Piimale nime andmine või nime reserveerimine ainult ühele päritolule viidates on selle juures teisejärguline, kuigi nii juriiliselt kui ka igapäevatähenduses huvitav vaidlus. Podcasti autor ei ole vegan ega taimetoitlane, joob lehmapiima (kuigi harva) ning on joonud ka taimset piima (veel harvemini).

Kliimaministeeriumi tellimusel valmis üks huvitav uuring. Selle igav ja lohisev pealkiri on “Analüüs ja ettepanekud väikeelamute renoveerimise protsesside tõhustamiseks”. Lugesin uuringu tulemused läbi ja panin sellele teistsuguse pealkirja. See võiks kõlada nii: “Väikeelamu renoveerimine – kohutav piin ja bürokraatia”.  Kutsusin Rohetunni vestluspartneriks Eesti Päevalehe ajakirjaniku Tuuli Jõesaare, et rääkida väikeelamu renoveerimisest just nimelt seesuguse tingliku pealkirja all nagu välja pakkusin. Jõesaar teab renoveerimise keerukusest ja ettearvamatusest rääkida anekdootlikke lugusid, sest on selle protsessi vaat et eluga riskides läbi käinud. Ta pakkus enda maja renoveerimise kogemusloo pealkirjaks “Julm ja ja ebatavaline karistus”. Muuhulgas rääkisime Rohetunnis sellest: Miks on väikeelamu renoveerijail raske ehitajaid leida? Kas neid pole piisavalt või on palju soss-seppi, keda ei saa usaldada? Kust ja kuidas uurida ehitajate tausta, et ei satuks aferistide otsa? Kas olla ise ehituse järelevalvaja või palgata professionaal? Mis juhtub, kui inimene otsustab omal käel ehitusregistrit kasutada? Millise paberimajandusega peab arvestama, kui suhtled KredExi ja omavalitsusega?

Kas laste kuuldes peaks ütlema “kaka” või “sõnnik” või lihtsalt “sitt”? Seekordses Rohetunnis sellest räägimegi, kuigi antud sõnakasutus pole teema juures kõige tähtsam. Olen Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan ja käisin paari päeva eest ühes erilises talus, mille perenaine Merly Mändla valmistub Avatud Talude Päevaks. See toob 16. juulil üle Eesti taludesse maaelu nuusutama kümneid tuhandeid uudishimulikke. Loodetavasti ka Mändla pere tallu, mis on kahtlemata eriline. Midagi sellist Eestis kindlasti mujal ei näe kui Lääne-Nigula vallas Varikul. Moodsas, kuid looduse keskele võrratult sobituvas Abramani talus kasvatatakse ilu-, ravim- ja maitsetaimi. Ja hobuseid. Nemadki ongi selle loo peasüüdlased.  Talu perenaine Merly Mändla ei korralda Avatud Talude Päeval niisama tilulilu, vaid annab külalistele võimaluse mõelda ja tegutseda kastist välja. Mändla paneb oma kauni talu söögilauale voolimiseks ja silumiseks ei midagi muud kui hobusesõnniku. Tean, et see kõlab eemaletõukavalt, aga proovisin oma perega järele, kas eelarvamustest võitu saades on tõepoolest võimalik midagi meisterdada puhtast hobusesitast. Oluline märksõna ongi “puhas”, sest Merly Mändla ei tõsta külaliste ette otse heinamaalt korjatud pabulaid. Need on eelnevalt läbi kuumutatud ja kuivatatud. Sõnnikul puudub vähimgi sõnnikuhais. See on välimuselt pigem nagu kuiv turvas. Kui mu viieaastane linnapoisist poeg oleks seda seostanud sõnnikuga, poleks ta seda sõrmeotsagagi puutunud, kuid üllatuslikult istus ta ligi tund aga laua taga ja mudis sõnnikut paljaste kätega nagu oleks see olnud tavaline plastiliin. Lastel pole eelarvamusi ja kui sõnnik ei haise, ei ole see neile ebameeldiv isegi siis, kui neile öelda, et see on sõnnik. Avatud Talude Päeval saab Abramani talus osaleda just sellises saginat ja arutelusid täis töötoas, nagu järgnevast salvestusest kuulda on. Olime Merly Mändlal külas kahe pere lastega ja proovisime läbi, kuidas hobusesõnnikust valmistada lambikupleid. Ja nagu maal kombeks, nimetasime lõpuks asju õigete nimedega. Pole siin häbeneda midagi.

Eesti elanikud ja ettevõtted tekitavad aastas sadu tuhanded tonne jäätmeid, mis on sorteerimata. Suur osa sellest jõuab Jõelähtme Jäätmete Taaskasutuskeskusse, kuhu on kahekümne aastaga kogunenud ligi 30 meetri kõrgune ja ilmatu suurel alal laiuv prügimägi. Enamik sellest on tekkinud ajal, mil sorteerimise sõna tunti, aga seda ei kasutatud prügist rääkides. Nüüdseks jõuab sinna mäkke ehk ladestamisele vaid väike osa sellest, mida inimesed ära viskavad. Võiks aga jõuda veel palju vähem. Olen Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan ja käisin eile Jõelähtmes, et teada saada, kui peeneks on aetud kõikvõimalike jäätmete sorteerimine, taaskasutamine ja ringlusse võtmine. Mind saatis taaskasutuskeskuse juhatuse liige Marti Viirmäe.

Ju TalTechis teati, et midagi sellist juhtub. Vähemalt loodeti. Taastuvenergia pöörane areng ei alanud mitte ainult Ukraina sõja järelmitest. Venemaa värvides fossiilkütustest sai küll out ja kohalikust taastuvenergiast in, aga "sõda" roherindel algas varem. Mis ei tähenda, et sõjal ei oleks roheenergia tehnoloogia võidukäigus oma tähtis osa.  Pole imestada, et eelmisel aastal TalTechis alanud eestikeelne õppekava “Rohelised energiatehnoloogiad” on aasta hiljem inseneriteaduskonna magistrikavade seas kõige populaarsem.   See on loogiline. Eestis on kamaluga ettevõtteid, kus mõeldakse välja ja toodetakse taastuvenergia tehnoloogiaid, mis on maailmas hinnatud ja ainukordsed. Nad vajavad haritud päid. Kui need tulevad Eestist, siis on see neile suurepärane lahendus.  Rohetunni stuudios olid külas magistrikava “Rohelised energiatehnoloogiad” programmijuht professor Maarja Grossberg-Kuusk ja magistrikava esimese aasta läbinud tudeng Henri Lass. Rääkisime sellest, kui nõutud on juba praegu Lass ja tema kursusekaaslased tööturul (väga nõutud) ja mis veel ees ootab. Maarja Grossberg-Kuusk rääkis rohetehnoloogiate tulevikust, mis on juba käeulatuses, mitte kauge utoopia.  Saatekülalisi küsitles Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan. 

Mis juhtub, kui klaasitehase sulatusahju satub kogemata sõrmeotsa suurune kivi või rauatükk? Millist vaeva peab nägema klaastaara sorteerimisettevõte, et eraldada pudelitelt korgid ja purkidelt kaaned? Kuidas on võimalik värvi järgi sorteerida miljoneid väikseid klaasikilde? Seda on keeruline ette kujutada, aga niisugust tööd tehakse Järvakandis, kus asuvad kõrvuti mitu klaasiga tegelevat ettevõtet. Neist üks on Sibelco, maailma üks suurimaid kaevandusfirmasid, mille Eesti tütarettevõte sorteerib enne klaasi ümbersulatamisse saatmist klaaspakendeid. Sibelco naabruses on kuulus Järvakandi klaasitehas, kus kunagi toodeti peamiselt aknaklaasi. 144 aasta pikkune klaasitootmise traditsioon on Järvakandis nüüdseks oluliselt muutunud. Klaasitehase nimi on O-I Estonia. Selle omanik on Ameerika Ühendriikide suurfirma O-I. Iga päev toodab ettevõte umbes 260 tonni kirkaid ja ekstrakirkaid klaasipakendeid. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan tutvus Järvakandis klaasi teekonnaga.  O-I Estonia klaasitehase juht Kaido Turro rääkis klaaspakendite tootmise keerulisest maailmast ja Sibelco Green Solutions Estonia klaasisorteerimise tehase juht Mait Järvik selgitas, kui nüansirohke on klaasi sorteerimine. 

Rohetunni seekordses saates räägime energia juhtimisest. Sellest, kuidas elektrivõrgus kasutusel olevat võimsus saaks tarbimise kõrghetkedel teatud kohtades vähendada ja sel moel saaks seda energiat kasutada need valdkonnad, mis seda väga vajavad. Ehk siis sisuliselt võtab keegi kuskilt kasutult lohakil oleva energia ära ja annab võimaluse seda kasutada seal, kes seda vaja on. Eriti oluline on see ajal, mil elekter on väga kallis.  Saatekülalised on iduettevõtte Futugrid asutajad Leino Schnur ja Toomas Valge, kes väidavad, et nad suudavad selle teoks teha. Nende idee on nii innovaatiline, et praegu on selle teostumist raske ette kujutada, aga nad on kindlad, et tulevikus on energiakasutus hoopis teistsugune kui praegu. Lihtsalt muud ei jää üle. Lühidalt seletades peaksid tulevikukodud olema sellised, kus osa kodutehnikat – näiteks soojaveeboilerid või soojuspumbad – saab võrguoperaator ajal, mil need voolutarbimist ei vaja ning mil elektri börsihind on väga kõrge, ajutiselt välja lülitada. Koduomanik annaks operaatorile selle õiguse. Vastutasuks sellise õiguse eest oleks tarbijale elektri hind tasuta või maksaks vähe. Utoopia? Ei pruugi. Futugridi nutipistik on üks neist lahendustest, mis võimaldab elektri börsihinna kõikumise ajal tarbijal raha kokku hoida. Aga nutipistik on vaid osa Futugridi suurest plaanist, mille teostumisest on huvitatud ka Elering. Saatekülalistega vestles Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.

Kuigi lennundus on suure keskkonnajäljega, on üllatav, kui väike on Tallinna lennujaama süsinikujalajälg – ainult kaks kilogrammi ühe lennujaama läbiva reisija kohta aastas. Aktsiaseltsi Tallinna Lennujaam juhatuse esimees Riivo Tuvike toob võrdluse: “See on sama palju kui sõita Toyoto Yarisega 15 km.” Miks see nii on ja kuidas see saavutatud on, sellest Rohetunni saates juttu tulebki. Lennujaamas käis Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kutsus stuudiosse kolm tulevikku muutvat inimest. Nad kõik on iduettevõtetele hoogu andva programmi ja telesaate Ajujaht 20 väljavalitu seas ja nad kõik tegelevad pakenditega. Õigemini sellega, et kaoksid ühekordsed pakendid, olgu need siis kotid või karbid. See on suure keskkonnamõjuga valdkond, mis Eestis ja Euroopas tasapisi muutub, aga üleilmne käitumisharjumus vajab tugevat tõuget. Loodetavasti on nende tõukajate seas just nemad. Stuudiokülalised on osaühingu Baun tegevjuht Ana Jaansalu, Low imPacki asutaja Kaie Kaas-Ojavere ja Pakoo kaasasutaja Karl Erik Vanem. Nende loodud korduskasutatavad pakendid on vastupidavad, tarbijasõbralikud ja innovaatilised ning võimaldavad Eesti turult eemaldada aastas kümneid miljoneid ühekordseid tooteid.  Selleks ei piisa ainult nende tahtmisest. Mida veel vaja on ja mis takistab Eestil olla maailma juhtiv ühekordsete pakendite turult eemaldaja, sellest juttu tulebki.

Paldiski endist Nõukogude allveelaevnike õppekeskust haldab praegu selleks eraldi loodud riigiettevõtte aktsiaselts A.L.A.R.A. Endise õppekeskuse alale on loodud tingimused ka muu radioaktiivse materjali ladustamiseks, aga seda ajutiselt. 2040. aastaks peab valmima uus lõplik ladustuspaik ning kõik aastakümnetega kogunenud kiirgusohtlik materjal tuleb sinna viia. Praeguse kontseptsiooni kohaselt ehitatakse nii lühiajaline kui ka pikaajaline ladustuspaik. Lühiajaline tähendab seda, et see on maapealne rajatis. Sinna jõuavad kiirgusohtliku sisuga betoon- ja teraskonteinerid, 200-liitrised vaadid ja merekonteinerid. Lao sulgemisel kaetakse see pealt 1,5-meetrise ja külgedelt 3,5 meetri paksuse savikihiga. Seejärel pannakse peale kolmemeetrine kiht liiva, kruusa ja kivipuru ning pealmiseks kihiks 1,5 meetrit vegetatiivset pinnast. Tekkiva künka küljed täidetakse pinnasega selliselt, et tekib 20% kaldega mägi. Ohtlikuma materjali jaoks valmib pikaajaline maa-alune ladustuspaik. Jäätmed paigutatakse seal 80 meetri sügavusele.  Šaht vooderdatakse raudbetoon fragmentidega, mille paksus on 50 cm. Seal hakkavad seisma betoonkonteinerid kinniste kiirgusallikatega ja konteinerid reaktorianumatega. Aktsiaseltsi A.L.A.R.A. spetsialist Alari Kruusvall viis ajakirjanikud radioaktiivsete jäätmete vahelattu ja nendesse samadesse sarkofaagidesse, mis varjavad kahe tuumaallveelaeva korpust ja reaktoreid. Praegu on rajatised veel ohutud ja külaskäigul me ohtlikku kiirgustaset ei registreerinud. Ühe korpuse all toimetavad juba GScani spetsialistid ja koguvad kosmiliste osakeste abil teavet korpuste sisu kohta. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani reportaažist saab teada, kuidas ohtlikke jäätmeid hoitakse. 

Paldiskis asus Nõukogude Liidu üks suuremaid ja moodsamaid tuumaallveelaevnike õppekeskusi. Praeguseks on sellest järel vähe, kuid see vähene on see kõige tähtsam ja ohtlikum osa. Need on kahe tuumaallveelaeva osalised korpused ning nende sees istuvad tuumareaktorid. Tuumakütust neis küll enam ei ole, kuid reaktorid on kõrge radiatsiooniga. Need on nii kiirgusohtlikud, et enne lahkumist valasid Vene sõjaväelased kaks laevakorpust umbes kolmveerandi ulatuses betooni täis. Korpuste ümber ehitati omakorda paksude raudbetoonseintega sarkofaagid. Need on 15–20 meetrit pikad ja 12 meetrit laiad. Endine õppekeskus anti Eestile üle 1995. aastal. Varsti saabub aeg, mil sarkofaagid ei pruugi enam radioaktiivsust kinni pidada. Korrosioon võib põhjustada radioaktiivse vee leket. Ohutuse tagamiseks peavad reaktorite sektsioonid olema likvideeritud hiljemalt 50 aastat pärast nende seiskamist. See tähendab, et 2040. aastal tuleb tuumaallveelaevade reaktorid ja betooni valatud muu ohtlik sisu ladustada ohutult uude kohta. Kuhu see uus lõppladustuspaik rajatakse, see pole veel teada, aga kolme võimaliku Lääne-Harju vallas asuva ladustuspaiga kandidaadi seas on ka seesama endise õppekeskuse ala. Nüüd läheb asi teaduslikuks ja vaat et kosmiliseks. Nimelt ei tea keegi, mis laevakorpuse betooni sees peidus on. Seal võib peale reaktorite olla veel ohtlikku materjali. Selle teada saamiseks tuli appi Eesti idufirma GScan, mis suudab läbi seinte vaadata. GScani aparaadid ise ei kiirga midagi, vaid lihtsustatult selgitades püüavad nad kinni kosmilist kiirgust ehk müüonosakesi. Müüonosakesed läbivad absoluutselt kõike, mida Maal leidub. GScani aparaat registreerib osakeste erisuunalise liikumise, salvestab selle ja nii saadakse pärast andmete töötlemist 3D-kujutis. Antud juhul tuumaallveelaevade sisemusest.      Saadud tulemusi kasutatakse hiljem sarkofaagide ja sektsioonide tükeldamiseks, et reaktorid ohutult lahti võtta ja lõppladustuspaika teisaldada. 4. mail tutvustas GScani esindaja Andres Nurme Paldiskis ajakirjanikele, kuidas nende tehnoloogia töötab ja kui keeruline kogu protsess on. Seda saab kuulata all olevast podcastist. Paldiskis käis Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan.

Reisilaevad on nagu väiksed ujuvad linnad, aga need on linnadest palju efektiivsemad. Need on inseneriteaduse tippsaavutused. Kuid reisijad näevad ainult pealispinda. Mis on peidus nende uste taga, millele on kirjutatud “ainult meeskonnale”, seda reisija ei näe. Järgnevas loos viin kuulaja nende uste taha, Tallinki reisiparvlaeva Baltic Queeni kõige alumistele tekkidele, aga ka kaptenisillale. Tallinki keskkonnaekspert Andrus Vaher ja vanemmehaanik Urmas Kuus tegid mulle peensusteni selgeks, milliseid keskkonda säästvaid lahendusi laeval kasutatakse, kuidas toimetatakse jäätmetega, jahutatakse ruume, valitakse optimaalset kiirust ja kurssi või hoitakse kokku kütust ja seeläbi vähendatakse süsinikuheidet. See on ülikeeruline masinavärk, mille toimimist võib toetada mõningal määral tehisaju, aga mis lõpuks oleneb ikkagi inimesest. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan viib kuulaja teki alla – Baltic Queeni reisijateteki alla.

Kui Tervise Arengu Instituudi (TAI) neli töötajat Haapsallu jõuavad, varitsevad neid piiskopilinnuse ümbruses tuhanded puugid. Nad on valmis iga neist mööduva inimese külge klammerduma. Seekord on aga tegemist vandenõuga – puugid ise on ohvrid. TAI puugikütidel on jalas kõrge säärega kummikud, pikad sokid on tõmmatud üle püksisäärte. Kui poleks, oleks nad vereimejatele kerge saak. Mõni neist ämblikulaadsetest jõuaks kindlasti eesmärgini. Puugiküttidel on kaasas ruutmeetrised valged linad – lipud, nagu nad ütlevad –, mida nad mööda roheala lohistavad. Neile kinnitunud puugid pistetakse pintsettidega katseklaasi ja viiakse laborisse. Haapsalu Krahviaed on paik, mida armastavad loendamatute tulpide imetlejad, koeraga jalutajad ja loodusnautlejad. Seal peetakse laatu, festivalide ajal on kõrgete puude varjus telklaager. Ja tihtipeale puhkavad sealsete põõsaste all väsinud festivalikülalised – kes natuke kogemata, kes täiesti kogemata. TAI nakkushaiguste uuringute osakonna juhataja Julia Geller ja tema kolm kolleegi leidsid nende samade põõsaste alt puugiparadiisi. Puugid on maailma ühed kannatlikumad jahipidajad. Nad võivad mitu aastat ohvrit oodata. Neil pole nina ega silmi, aga nad kinnituvad rohuliblede külge ja hoiavad kaht ülitundlikku esijalga õhus nagu taeva poole palvetajad. Kui miski nende läheduses liigub, lõhnab, süsihappegaasi eritab või soojust õhkab, tunnevad nad seda retseptoritega ning on varmad ohvri külge klammerduma ja verd imema. Verd vajab puuk palju. Puugi elutsükkel koosneb passiivsest munastaadiumist ja kolmest aktiivsest ehk liikumis- ja toitumisvõimelisest etapist. Igas arenguetapis sööb ta vaid üks kord. Seetõttu võivad nad äärmuslikel juhtudel jääda inimese, looma või linnu külge verest toituma isegi kuni paariks nädalaks. Selle aja jooksul paisub emane puuk võrreldes näljase isendiga mitukümmend korda suuremaks. Ta on nagu väike viinamari. Siis on teda lihtne näha, aga esimestes arengujärkudes on nad vaevu märgatavad. Täiskasvanud puugid jagunevad emasteks ja isasteks. Täiskasvanud emased puugid on suuremad (3 mm) ning nende alakeha on punakaspruuni värvusega. Seljakilp on neil suhteliselt väike, sest emastel on vaja rohkem verd imeda ning kuna nende keha sees areneb tuhandeid mune, peab keha olema võimeline venima, suurem kilp oleks aga takistuseks.  Verd imevadki ainult emased ja oma peremeesloomaks valivad nad suuremad loomaliigid ja inimesed. Isased puugid on väiksemad, kuni 2 mm pikkused. Nende seljakilp on suurem kui emastel ning ühtlaselt tumedat värvi, tagakeha kilbi alt välja ei paista. Isasele puugile on peremeeslooma vaja ainult emase puugiga paaritumiseks. Verd isased puugid reeglina ei ime või siis väga vähe – 5 minutit kuni 2 tundi. TAI töötajad korjavad esimest korda puuke paljudest Eesti linnadest. Varem on seda tehtud peamiselt Tallinnas. Puuke kogutakse just neist kohtadest, kus liigub palju inimesi. See on teada, et metsad ja niidud on puuke täis, aga linnade rohealadest on vähem teavet. Nii tekib teadmine puukide ja nende eri liikide levikust, aga ka sellest, milliseid haigustekitajaid nad kannavad. Haapsalus käisid puugikütid piiskopilinnuse ümbruses ja Paralepa metsaalusel terviserajal. Saak oli suur. Seega tasub inimestel ja lemmikloomaomanikel olla valvas ka linnas. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan, kes on elu jooksul naha seest välja kaevandanud kümneid puuke, jõlkus puugiasjatundjal Julia Gelleril jalus ja sai jahi käigus teada peaaegu kõik, mida puukide kohta teada on.

Laupäevani kestval Maamessil on kohal ligi 450 ettevõtet, kellest suure osa tegevus on põllumajandusega seotud. Aga sugugi mitte ainult. See on nagu suur rahvapidu, kus näitavad end ka muude valdkondade firmad. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan leidis Tartu messikeskusest üles Arbonicsi, Paultechi, BioAgri ja Neste. Neil kõigil on keskkonnasäästlikkuse valdkonnas ja roheinnovatsioonis midagi olulist tehtud.    

See on paik, kus lapsed saavad mobiiltelefoni kasutada kord päevas. Enamiku päevast on lapsed värskes õhus, õpivad putukaid, kalu, linde ja metsloomi tundma. Ehitavad onne, teevad lõket ja käivad kalal. Ka talvel.  Rohegeeniuse toimetaja käis Läänemaal Silma Õpikojas, kus mõni linnalaps vahel isegi kardab olla, aga enamik noori saavad seal elumuutva kogemuse.  Looduskool pole midagi radikaalset – vastupidi. Seal õpetatav on tavaline, aga lapsed on loodusest nii kaugele jäänud, et putuka, ootamatu praksatuse või muu tundmatu metsaheliga lähedalt kokku puutudes tekitab see emotsioone. Vahel hirmutavaid, vahel üllatavaid, aga kindlasti meeldejäävaid.  Silma Õpikoda on noortele looduslugu õpetanud ligi 15 aastat. Sealt on läbi käinud tuhandeid lapsi. Paljud looduslaagrites käinud lapsed tulevad tagasi ja loobuvad meelsasti oma telefonidest ja arvutitest. Ja saavad targemaks ning julgemaks. Reportaaž looduskoolist annab aimu – küll ilma lõhnade ja värvideta –, mida lapsed kogevad ja õpivad. 

Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kutsus stuudiosse kaks meest, kes teavad midagi, mida enamik inimesi ei tea. Nad teavad seda, kuidas tänavu suvel Tallinnas ja järgmisest aastast kogu Eestis peavad spordivõistluste, festivalide ja kontsertide korraldajad hakkama saama nii, et ei kasuta grammigi ühekordseid nõusid.  Eesti Pandipakendi tegevjuht Kaupo Karba ja festivali Augustibluus korraldaja Martti Mutli räägivad sellest, mis jääb kardina taha – pandipakendi süsteemist ja selle toimimisest. Osa ürituste korraldajate jaoks on see uus teema, osa jaoks mitte, aga nad kõik peavad hakkama saama.  Kaupo Karba sõnul on see väga, väga suur muutus, millega peavad harjuma nii sajad tuhanded inimesed kui ka ürituste korraldajad. Alustuseks tehakse kõigepealt Tallinnas vahet rahvarohkete ja väikeste ürituste korraldamisel. Kui on ühe päeva jooksul on alla 30 000 külastaja, siis tuleb korduskasutatavad topsid ja sööginõud kasutusele võtta 1. juunist. Ja kui on päeva jooksul üle 30 000 külastaja, siis rakendub nõue 1. jaanuarist. Siis laieneb uus kord kogu Eestile.  Kõige selle peaproov on juba sel suvel Tallinnas, kui toimub noorte tantsu- ja laulupidu. Ainuüksi esinejad söövad ära 150 000 portsjonit suppi, mida serveeritakse korduskasutatavatest kaussidest. Lisanduvad taldrikud, topsid, lusikad, kahvlid. Kõik korduskasutatavad, mida tuleb laiali vedada, pesta, uuesti kasutada, uuesti pesta jne.  “Kindlasti saab see olema logistiliselt väga suur väljakutse,” ütles Karba.  Saates räägitakse ka Augustibluusi eelmise suve kogemusest. Kolmepäevasel festivalil olid esimest korda kasutusel panditopsid. Martti Mutli selgitab, millist jõupingutust see korraldajale tähendas.  Kõige suuremad ühekordsete topside kasutajad on tanklate kliendid. Millal kaovad ühekordsed topsid tanklatest? Karba sõnul on lähiajal seegi otsus tulemas ja see on taaskord suur muutus. 

Tallinnas algas kolmapäeval ehitusmess Eesti Ehitab, mida saab külastada laupäeva õhtuni.  Eesti Näituste messikeskuses on kohal üle 130 ettevõtte ja organisatsiooni kaheksast riigist. Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan käis neljapäeval messiboksid läbi, aga mikrofoni pani nina alla ainult nende tootjate esindajatele, kes tegelevad taastuvenergialahendustega. Ja päris mitu üllatust oli – osast tehnoloogiatest polnud kuulnudki.  

Kui sõidate ühistranspordis, seisate poekassas või jalutate linnas kellegi selja taga ning teie ninna tungib ebaloomulikult tugev lavendli-, kevadõite, troopika- või muu lõhn, siis suure tõenäosusega on teie lähedal olev inimene pesnud oma rõivaid tavalise pesuvahendiga. Sellisega, millel on loodusega vähe pistmist.  Kui kasutate ise samasugust pesuvahendit, siis te ilmselt seda lõhna ei tunne, sest see on loomulik osa teie lõhnakeskkonnast. Aga kui ei kasuta, siis on ümbritsev elukeskkond täis keemiahaisu. Niisugused pesuvahendid võivad tunduda taskukohased ja olla tõhusad, ent neile on alternatiive, mis on keskkonnasõbralikud, ei põhjusta allergiaid, ei haise ja mis on kasutuskordade ning hinna suhtelt hoopis mõistlikumad valikud.  Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan kutsus stuudiosse Merylin Rüütli, kelle asutatud ettevõte ja kaubamärk Mulieres on erakordne nähtus. Nad müüvad oma looduslikke puhastusvahendeid juba 15 riigis. Oma pere vajadustest ja katsetustest alguse saanud edulugu levib mõnuga ja jätab endast maha peaaegu olematu keskkonnajälje. Mida ei saa öelda neist tuhandeid kordi rikkamate ja suuremate puhastusvahenditootjate kohta, kes poelette täidavad.  Miks Mulierese tooted puhastavad vähemalt samaväärselt, aga ei kubise keemiast? Kuidas Mulierese lugu alguse sai ja kui keeruline on nende kümne aasta teekond olnud? Sellest räägimegi Merylin Rüütliga. 

Hiljuti lõppes järjekordne Nutijahi aktsioon, mida korraldavad Kuusakoski ja Telia. Ligi 6000 inimest üle Eesti tõid taaskasutusse 4,5 tonni vanaelektroonikat. Võrreldes sellega, kui palju iga aasta elektroonikat poest ostetakse on see muidugi väike kogus, aga asi seegi.  Selles vanaelektroonikas on muu hulgas ka mitmesuguseid metalle. Kulda, hõbedat, pallaadiumi, pliid, vaske ja muud. Näiteks ühes mobiiltelefonis on kulda umbes 0,03 grammi. Suures LCD-teleris heal juhul aga paarikümne sendi väärtuses.  Seda on ülivähe, kui arvestada vaeva, mis kulub teleri või telefoni osadeks võtmisele ja sellele järgnevatele protseduuridele. Miks siis neid kokku kogutakse ja lammutatakse?  Elektroonikaseadmetes on ka kõike muud, mida saab uuesti kasutada. Näiteks plasti. Keskkonnahoiu vaates on tähtis, et peaaegu lagunematu materjal ei satuks loodusse. Ainuüksi sellel on suur väärtus.  Kuidas, mida ja kui palju vanaelektroonika käitlejad koguvad, seda uurisime Tallinnas Kuusakoski sorteerimistehases, kus ainuüksi LCD-telereid käib aasta jooksul töötajate käte vahelt läbi tuhat tonni. See arv ei ütle ehk midagi. Piltlikuma ettekujutuse saab siis, kui panna kõik need telerid koormasse – seda on umbes 60 rekatäit.  Kuusakoski sorteerimistehase helide saatel tegi Rohegeeniuse toimetajale Ivar Soopanile ekskursiooni ettevõtte juhatuse liige Toomas Kollamaa. 

Veebruari alguses kuulutas Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) välja järjekordse Negavati konkursi. Sinna oodatakse 18-30-aastaste noorte roheideid, mis võiksid kunagi mõttest kaugemale jõuda ja “lendama hakata”. Kui paljud ka päriselt hakkavad ja miks osa hääbuvad, sellest rääkis Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan Keskkonnainvesteeringute Keskuse Negavati projektijuhi Anni Raiega. Rääkisime ka muust: Kas ettevõtjate mõttemaailm ongi juba pöördumatult roheliseks muutunud ja see on uus normaalsus või on selles veel justkui pealesunnitud tegevust stiilis: näitame, et midagi teeme, sorteerime prügi ja keerame kütte vähemaks, aga samas loodetakse, et see hullus läheb kunagi üle?  Äkki ei peaks KIK ettevõtjaid nii palju toetama ja peaks laskma kapitalismil oma tööd teha –  nõrgad kaovad, tugevad jäävad?

Mati Foods teeb midagi erakordset. Nad on välja mõelnud, kuidas valmistada mükovalgust ehk seeneniidistikust lihaanalooge. See näeb välja nagu kanafilee või kala ja maitse on samuti originaali sarnane.  Miks peaks seeneniidistikust toitu valmistama? Sest sellel on tohutult palju väiksem keskkonnajalajälg kui traditsioonilisel liha ja kala kasvatamisel. Plusse on veel. Seeneniidistik kasvab väga kiiresti ja seda saab toota suurtes kogustes lühikese aja jooksul. Mükovalk on toitev ja tervislik.  Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan invervjueeris Mati Foodsi kaasasutajat Andrean Razumovskit, kes rääkis välja peaaegu kõik mükovalgust toidu valmistamise saladused. 

Komposteerimine ja sorteerimine on paberil justkui lihtne, aga praktikas ei taha see asi eriti hästi käima minna. Vanast harjumusest visatakse toidujäätmed olmeprügi hulka, mis on aga puhas raiskamine nii nende jaoks, kes biojäätmeid muust prügist ei eralda kui ka jäätmekäitlejatele, kes valmistavad jäätmeist kompostmulda või biogaasi.  Toidujäätmete olmeprügisse viskamine tekitab kulu käitlejatele, kes ei saa prügiveoautos kokku surutud määrdunud sodist välja sorteerida taaskasutatavat materjali ja kõik tuleb ahjus põletada.  Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan vestles Maardus asuva biogaasitehase EKT Ecobio arendusjuhi Kalle Grentsiga koduse ja suures tehases kompostimise erinevusest, biolagunevatest prügikottidest, toidujäätmete kogumise ja käitlemise keerukusest.

Kui autoinimesed hakkavad rääkima Tallinna ühistranspordist, siis ei tõota see ühistranspordile head. Küll on bussid, trammid, trollid räpased, ei sobi istmelaius või kaasreisijate parfüüm.  Vinguviiul on lihtne olla, aga astume sammu tagasi ja vaatame, mis on mitme eri transpordiliigi kasutusmugavuse kõige kõrgemad mättad, mille taha komistatakse. Mitte ainult ühistranspordi, vaid kõigi pealinna transpordiliikide ühise kasutamise vaates.  Kuidas teha nii, et transpordi ristkasutus oleks sujuv, odav, mugav ja kõigile arusaadav, sellest rääkis Rohegeeniuse vastutav toimetaja Ivar Soopan rendiautode teenust pakkuva Citybee Eesti juhi Egert Kivisaarega.

Detsembri episoodis käis saates külas Sumena veebipoe üks asutaja Oliver Sebastian Lamp, kes rääkis lähemalt Sumena tegemistest ja põnevast tulevikust, aga ka sellest, kui lihtne on tegelikult toidu raiskamist vähendada.

Novembri episoodis käis meil külas keskkonnaantropoloog Joonas Plaan, kes seletas põhjalikult lahti, mida kujutab endast kestlik kalandus ja millised kalad võiks tulevikus söömata jätta.

Oktoobrikuu episoodis oli meil külas Tallinna Vee keskkonnateenuste juht Priit Kappak, kes andis ülevaate sellest, mis seisus on Eesti joogivee varud ning kuidas veega võimalikult säästlikult ümber käia. Samuti saime vastuse küsimusele, kas pudelivesi on millegi poolest parem või mitte.

Septembris käis meil külas Teeme Ära juhatuse liige ja koolitaja Kadi Kenk, kes rääkis ringmajandusest ja sellest, mis saab tulevikus neist ettevõtetest, kes ei taha kuidagi ringmajandusele üle minna. Samuti sai selgeks, mida on vaja teha, et ühiskond tuleks kaasa nii rohepöörde kui ka sotsiaalse pöördega.

Augustikuises ärarääma episoodis rääkisime juttu Ragn-Sellsi äriarendusjuht Rainer Pestiga, kes aitas kummutada kõige populaarsemaid jäätmete käitlemisega seotud müüte. Saates selgub muuhulgas, mitu eluringi on paberil, plastil ja patareidel, kuidas leida üles poest kõige lihtsamini taaskasutatav pakend ja kuidas muuta oma kodune mini-sorteerimisjaam võimalikult mugavaks.

Juulikuises #ärarääma episoodis vestlesime Tõnu Grünbergiga, kes juhib Baltikumi suurimat andmekeskust. Oleme kõik harjunud kasutama e-teenuseid, kuid harvem jõuame mõelda selle peale, et kuskil peavad need masinad ka paiknema, mis meile kogu digimaailma kätte toovad. Andmekeskus ongi koht, kus kõiki neid servereid hoolega hoitakse - vastavas keskkonnas ja kõige optimaalsema jalajäljega. Kus on tark andmeid hoida, et keskkonnajalajälg oleks väiksem, ning mida saab igaüks selle nimel ära teha, sellest Tõnuga rääkisimegi.

Järjekordses #ärarääma episoodis tegime juttu kestlikest sündmustest. Külas käis keskonnapolitseinikust kommunikatsioonispetsialist Raimo Matvere, kes oli 2018. Aasta Maailmakoristuspäeva Eesti koristuse juht ning aasta hiljem Laulu- ja Tantsupeo jäätmevaldkonna koordinaator. Lisaks on ta osalenud tuumikmeeskonna liikmena kümnete festivalide ja suurürituste rohelisena korraldamisel.  Raimo loodud ettevõte Acento eesmärgiks on aidata korraldajaid nõu ja jõuga sündmuste jätkusuutlikul korraldamisel. Ise sündmustel kohapeal käed külge löönuna on ta kohanud nii selget teadmatust kui üritustel osalejate pahameelt, kui neil keskkonda säästvalt toimetada palutakse.  Raimol on hulgaliselt häid kogemusi ja nõuandeid, mismoodi sündmusi rohelisemalt korraldada ja neid ta kuulajatega lahkelt ka jagab. Vestlust vedasid Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke ning Rohegeeniuse toimetaja Silvia Sool.

Maikuisess #ärarääma episoodis vestlesime Evelin Piirsaluga Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioonist. Organisatsioon veab rohelise kontori projekti ning Evelin tegigi selgeks, mida üks roheline kontor endast kujutab ja miks seda üldse vaja on. Tuleb välja, et roheline kontor on ühelt poolt keskkonnahoidlik ja teisalt inimsõbralik töökeskkond ning kõiki kontoris rakendatavaid põhimõtteid saab edukalt ka oma kodus rakendada. Muuhulgas jagas Evelin väga praktilisi nõuandeid, kuidas paberi kasutamist kahandada, vee tarbimist vähendada ning kolleege oma roheideedega nakatada. Küsimusi esitasid Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke ning Rohegeeniuse toimetaja Silvia Sool.

Seekordses #ärarääma episoodis käis külas kodumaise jalatsibrändi Kira looja ja hing Sirli Ratasepp. Londonis jalatsi disaini õppinud naine usub, et üks õige jalats peab kaua kestma, olema jalas mugav esimesest hetkest peale ning võiks sobida kandmiseks nii metsas kui tantsupeol. Kira saapad on ninast kuni kannani valmistatud taaskasutatavatest materjalidest - välistald on vanadest autorehvidest, sisetald plastpudelitest ümbertöödeldud pehmest vildist, saapa pealisosa on jalatsitööstuse jääkidest märgumatust tekstiilist, vooder coolmax-materjalist, samuti jalatsitööstuse jääkidest.  Jutu käigus süvenesime saapa valmistamise tehnoloogiasse ning rääkisime keskkonda ja jätkusuutlikku toimetamist puudutavatel teemadel üldisemalt. Vestlust vedasid Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kertu-Liina Urke ning Rohegeeniuse toimetaja Silvia Sool.

Järjekorranumbrit 13 kandvas #ärarääma saates oli külas toiduteavituskanali Fuudish ekspert Liis Tuur, kes on oma südameasjaks võtnud nn toidupolitsei ülesannete täitmise ja uurib meie kõigi jaoks välja, mida poodides pakutav toidukraam päriselt sisaldab. Muuhulgas tuli juttu sellest, kas toidule lisatavad E-ained on kahjulikud ja kuidas üldse nende E-de lugemise rägastikus selge pea säilitada. Toiduekspert andis vihjeid sellegi kohta, kuhu toidutööstus liikumas on - katseklaasis kasvatatud toit, keemiliselt toodetud toit, putukate kasvandused jne. Vestlust vedasid Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke ning Rohegeeniuse toimetaja Silvia Sool.

Järjekordses #ärarääma taskuhäälingu saates vestlesime igal aastal veebruaris hoo sisse saavast roheideede konkursist Negavatt. Külas käis RingKarbi kaasasutaja Katarina Papp, kes saavutas oma naiskonnaga möödunud aasta konkursil teise koha. Ühtlasi tuleb juttu sellest, mis on RingKarp ja kuidas see idee üldse sündis. Kuna keskonna suhtes jätkusuutlik eluviis on Katarinale väga südamelähedane, jagab Ökopere blogi pidav naine oma kogemusi ja mõtteid, kuidas teha igapäevatoimetusi nii, et ökoloogiline jalajälg väiksem oleks. Vestlust vedasid Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke ning Rohegeeniuse toimetaja Silvia Sool.

Aasta esimeses #ärarääma taskuhäälingu saates võtsime ette rõivaste ja tekstiilide ringmajandamise teema. Stuudiokülaliseks oli seekord enam kui viisteist aastat selle valdkonnaga tegelenud rõivaste ja tekstiilide ringmajandamise ekspert Kerli Kant Hvass. Arutasime, et kuidas oleks üldse võimalik meeletu tarbimise tagajärjel kasvavate rõivahunnikute probleem ära lahendada. On lahenduseks nn nõukaaegne mall rõivastesse suhtumisel? Toona väärtustati riideid hoopis enam, palju tehti ise ja ümber ning neid kanti ja hooldati aastaid. Mida ostlemisel silmas pidada ja kuhu võiks oma ebavajalikud riided ja tekstiilid viia, et keskkonda võimalikult minimaalselt mõjutada. Selgemaks sai seegi, kuis on täna lood tootjavastutusega, kas ja kuidas see rõivatööstuses toimib või kes Eestis selle eest hoolt kannab. Nagu ikka, olid saatejuhtideks Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke ning Rohegeeniuse toimetaja Silvia Sool.

#ärarääma taskuhäälingu kümnes episood möödus tavapärasest pidulikumas aastalõpu meeleolus. Külaliseks oli seekord Aasta 2021 keskkonnavaldkonna mõjuisik, muusik Reigo Ahven. Vestlesime tema auväärsest tiitlist ning sellega kaasnevatest kohustustest. Suur loodusesõber ja kalamees Ahven tõi välja selle, mille pärast ta Eesti looduses südant valutab, mis talle rõõmu valmistab ning kuidas ta ise keskkonna heaks on valmis kasvõi näiteks metsa istutamisel käed külge panema. Muuhulgas jagas kolme lapse isa häid mõtteid, mismoodi pühadeaegses tarbimismöllus pea selge hoida ning jõulud rõõmsalt ja rohelisemalt mööda saata. Vestlust vedasid Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke ning Rohegeeniuse toimetaja Silvia Sool.

#ärarääma taskuhäälingu üheksandas episoodis tegime juttu Eesti Pandipakendi tegevjuhi Kaupo Karbaga. Teemaks oli seekord üle-eestiline joogipakendite pandisüsteem ning korduskasutatavad panditopsid ja -nõud. Vastuse said mitmed korduma kippuvad küsimused nagu: Mida täpsemalt pandimärgi all ringlusse saata saab? Miks alkoholivaba veini pudeli tagastamisel saab raha, alkoholiga veini pudeli eest aga mitte? Kui kaua kehtib taaratšekk ja kes vastutab, kui taaraautomaat tõrgub või ei tööta? Muuhulgas selgus, et eestlased on oma pandipakendisüsteemiga Euroopas ühed kogenumad ning pakendite tagastamisel ka tublilt esirinnas. Vestlust vedasid Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke ning Rohegeeniuse toimetaja Silvia Sool.

#ärarääma taskuhäälingu kaheksandas episoodis vestlesime TLÜ keskkonnakorralduse lektori Margus Vetsaga. Kuna 14. oktoobril tähistatakse e-jäätmete päeva, oli meie vestlusteemaks kõik elektroonikajäätmetesse puutuv. Vetsa selgitas kui tõsise keskonnaprobleemiga tegemist on ning mida peale hakata selle tohutu koguse e- jäätmetega, mida tekib aastas mitmete kümnete tonnide kaupa. 15 aastat EES Ringluse juhatuse liige olnud Vetsa andis ülevaate, mis on tootjavastutusorganisatsioonid ja nende eesmärgid. Ühtlasi saime teada milline on kõige rohelisem kodumasin ja mitu protsenti vanast külmikust on võimalik taas kasutusele võtta.

#ärarääma taskuhäälingu seitsmendas episoodis vestlesime LHV juhatuse liikme ja roheliste fondide juhi Joel Kukemelgiga rohelisest mõtteviisist pangandusmaailmas. Rohelised väärtused on investeerimises tugev ja väga kiiresti kasvav suundumus. Kukemelk selgitaski pisut võimalusi, kuidas roheliselt investeerida ning mida kujutavad endast rohelised pensionifondid. Sekka jagasime mõned soovitused, kuidas saada miljonäriks ning häid ideid kuidas rohelist eluviisi väga lihtsalt alustada.

#ärarääma taskuhäälingu kuuendas episoodis vestlesime kohaliku pakendivaba elustiili eestkõneleja Liisa Aavikuga nii tema teekonnast jäätmevaba elustiilini kui ka sellest, mida iga inimene saaks enda tarbimisest tekkivate jäätmete vähendamiseks ära teha. Samuti jagas ta praktilisi nippe poeskäimise kohta ning rääkis mitmetest müütidest ja hirmudest, mis paljudel inimestel jäätmevaba eluga seoses võivad tekkida.

Treffneri kooliõpilaste äriideest välja kasvanud edukas õpilasfirma Münt pakub tavalisele hambapastale jätkusuutlikumat varianti looduslikest koostiosadest valmistatud tablettide näol. Mündi finantsjuht Eva Maria Ilves rääkis nii õpilasfirma loomisest kui ka sellest, kuidas igaüks oma hambapesu rutiini loodussõbralikumaks muuta saab.

Tänavu juunis kümne aastaseks saanud Stella Soomlaisi nahastuudio disainerid lähtuvad erinevaid nahast aksessuaare disainides ja valmistades ringdisaini põhimõtetest. Neist olulisimaks võib pidada võimalikult pika elueaga toodete pakkumist – mida kauem me ühte asja tarbime, seda parem on see keskkonna jaoks. Kuidas Stella Soomlais maineka nahastuudio loomiseni jõudis ja miks ringmajanduse põhimõtted tema jaoks eluliselt olulised on, kuula juba ise!

Eesti suurima festivali korraldajad on juba mitmendat aastat lähtunud festivali korralduses keskkonnasõbralikest põhimõtetest, püüdes läbi nutikama majandamise ja selge kommunikatsiooni vähendada festivali mõju keskkonnale. Näiteks suudeti tänu korraldusmeeskonna ja külastajate panusele vähendada kõigest aastaga festivalil tekkivate jäätmete hulka poole võrra (jutt käib tonnidest!). Rohegeeniuse ja Eesti Pandipakendi ringmajanduse podcasti kolmandas episoodis käis meil külas Viljandi pärimusmuusika festivali rohepealik Kirsika Merismaa, kes rääkis Viljandi folgi näitel, kuidas ka tuhandete külastajatega festivali korraldades on võimalik rohelisi põhimõtteid järgida.

Enamasti lõpeb soetatud kauba või eseme tarbimistsükkel meie jaoks selle prügikasti viskamisega, kuigi sellega jäätmeringluse teekond tegelikult alles algab. Jäätmeid liigiti kogudes ja neist korrektselt vabanedes saab igaüks panustada puhtama elukeskkonna võimalikkusele. Ometi leiab täna veel palju majapidamisi, kus peamiseks jäätmekogumise viisiks on kõik kodus tekkivad jäätmad ühte olmejäätmete konteinerisse koguda. Suures pildis võib olmeprügi konteinerit vaadata kui suurt prügivanni, kust hiljem enam keegi jäätmeid eraldi välja sorteerima ei hakka. Eesti Pandipakendi ja Rohegeeniuse podcast'i #ärarääma teises episoodis oli külas portaali Kuhuviia.ee asutaja ja keskkonnaaktivist Kristiina Kerge, kes rääkis jäätmete liigiti kogumise vajalikkusest ning jagas nõuandeid, kuidas seda efektiivselt teha. Podcasti toetab Eesti Pandipakend.

Tänane tarbimisele üles ehitatud majandusmudel ei ole planeedi ressursside kadu arvestades enam jätkusuutlik. Inimkond tervikuna kulutab praegu aastas ära rohkem loodusressursse ja paiskab atmosfääri rohkem heitgaase kui planeet sellest sama ajaga taastuda suudab. Olukorra tõsidusest tingituna vaadatakse üha enam alternatiivsete majandusmudelite poole. Neist kõige tõenäolisem tundub üleminek ringmajandusele. Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke ja Geeniuse toimetaja Joonas Alliksaar kutsusid #ärarääma podcast’i esimesse episoodi külla maineka Stockholmi Keskkonnainstituudi vanemeksperdi Harri Moora, et rääkida lähemalt, mis asi see ringmajandus üldse on ja kuidas me selle suunas liikuma peaksime. Podcasti toetab Eesti Pandipakend.