Kui Euroopa sümbolismil olid kunstis peamiselt esteetilised eesmärgid, siis vene sümbolismis domineerisid filosoofilised ja müstilised voolud. Vladimir Solovjov, Dmitri Merežkovski ja Aleksander Blok ühendasid müstika historiosoofiaga ja ideega Venemaa erilisest saatusest.

Egüptomaania ehk hullus ja iha kõige Egiptusega seonduva järele on kestnud juba aastatuhandeid. Pärast Napoleoni sõjakäiku Egiptusesse (1798-1801) vallandus võimas egüptomaania laine, mille tulemusi näeme nii kujutvas kunstis, arhitektuuris, disainis kui tarbeesemetes. Uusi tõukeid selle nähtuse püsimisele andsid Rosetta kivi leidmine, mis võimaldas dešifreerida hieroglüüfid, ja enneolematute muististe avastamine Tutankhamoni hauakambrist.

Sel reedel, 20. septembril peab Vabas Akadeemias loengu Mart Loog. Loengu teemaks on alkeemikute ja molekulaarbioloogide mõttelaad igavese elu koodi osas. Molekulaarbioloogia on avaldanud inimesele teadmise elu koodist. Bioinseneeria ja sünteetiline bioloogia on andnud meile meetodid, millega saame seda koodi muuta ja luua uusi organisme või terveid ökosüsteeme. Loengus vaatleme raku pooldumise kui elu koodi hoidva ja muutva protsessi aluseid ja analüüsime raku elutahet. Elu koodi murdmine 20. sajandil täitis iidsete alkeemikute unistuse, ilmutas igavese elu saladuse, aga võis nõuda meilt ka kolm tilka verd ning avada Pandora laeka. Aga milles erineb alkeemikute ja molekulaarbioloogide mõttelaad? Kui mõlemaid ühendas piiritu uudishimu, kas esimesed olid ehk nimme elu koodi detailide osas ettevaatlikud, sest saatan on detailides? Võrdleme raku elutsüklit ja tsivilisatsiooni elutsüklit ning rakendame nende mõistmiseks nii teaduslikku kui alkeemilist meetodit. Esitame raskeid küsimusi: kas võiks ja peaks ja kuidas tohiks inimene kasutada bioinseneeriat ja elu kodeerimise võimekust – meie kõige võimsamat ja saatuslikumat tehnoloogiat - iseenese ja ümbritseva looduse ümberprogrammeerimiseks? Seda olukorras, kui on kaalul inimkonna elu ja surm ning terendab globaalne ökokatastroof.

Itaalia filosoofi Augusto Del Noce sõnul on Teise maailmasõja järgse epohhi kaks revolutsioonilist mootorit olnud stsientism ja seks. "Laiemas plaanis on meil stsientismi näol tegemist osaga utlilitaarsest ratsionalistlikust maailmavaatest, mis on olnud alates valgustusajastust meie de facto religioon. Radikaalne individualism on välja kasvanud just sellest kännust, sest kui transtsendents on olematuks kuulutatud, jääb alles vaid materiaalne siinpoolsus, mida me kasutame oma maiste ihade rahuldamiseks," selgitas Del Noce vaateid Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus «Stsientism ja seks» inglise kirjanik Paul Kingsnorth. Lähemal paaril kuul jõuab raamatupoodidesse loodetavasti Tähenduse teejuhtide kolmanda ja neljanda hooaja intervjuusid koondav kogumik "Stsientism ja seks", millest seekordses loengus ongi plaanis pisut lähemalt rääkida.

Reedel, 23. augustil peab Vabas Akadeemias loengu Imar Koutchoukali. Seekordse loengu teemaks on poliitika, autoriteet ja legitiimsus islamis läbi selle ajaloo.

Reedel, 16. augustil on Vabal Akadeemial külas Meelis Friedenthal, kes tutvustab meile alkeemia lugu. Alkeemia kui teadus püüab ühendada terviklikuks süsteemiks kõik olemasoleva: elemendid, looduse, inimese, planeedid ja vaimse maailma. Ettekanne annab lühiülevaate selle kultuurinähtuse ajaloost ja uurimisest. Samuti puudutab loeng alkeemiat Eestis, nii varasematel aegadel kui ka tänapäeval.

Plinius Vanem (23-79 AD) on tuntud nii riigiametniku kui sõjaväeülemana, kuid tänapäeval hinnatakse teda kõige enam ajaloolase ja kirjanikuna. Pliniuse «Looduslugu» koosneb 37 raamatust, mis avavad looduse kõiki tahke astronoomiast kuni mineraloogiana. Neli viimast raamatut, millest ka täpsemalt juttu tuleb, sisaldavad ohtrasti viiteid antiikaja kunstile ning ka materjalidele ja tehnikatele, mida kunstnikud kasutasid.

Norman Cohn oli Briti ajaloolane, kes väitis, et 20. sajandi kahe peamise totalitaarse ideoloogia – kommunismi ja fašismi – juuri tuleb otsida keskaegsete apokalüptiliste sektide seast. Cohni sõnul apelleerisid nii Stalin kui Hitler messianistlike liidritena oma rahvaste sügavale Piiblist ammutatud usule, et pärast ränka võitlust saab ajalugu läbi ning väljavalitud usklikud pärivad paradiisi.

Universumis on selliseid taevakehi, mis kiirgavad elektromagnetilise spektri raadio-, infrapuna-, ultraviolett-, röntgen- ja gammalainetes. Lisaks püüame neutriinokiirgust ja viimasel ajal ka gravitatsioonikiirgust. Loengus tuleb juttu sellest, kuidas see kõik käib.

Professor Pajusalu selgitab oma ettekandes, kuidas eri aegadel on erinevad keeled jätnud jälje eesti keelde, ning arutleb selle üle, kas eesti keelt saab pidada mitmejuureliseks keeleks.

Majandusanalüütik Peeter Koppel räägib riimidest majandusloos.

Sokrates ja viienda sajandi e.m.a. lõpp on aktuaalsed justkui iga ajastu jaoks: Sokrates oli pea kõigi hilisemate Ateenas tärganud filosoofiakoolide inspiratsiooni allikaks ja viienda sajandi lõpu Ateena ise oli sõjast kurnatud, vaevles demokraatia kriisis ning vaatas otsa uue ja tehnoloogiliselt aina keerukama ajastu tulekule. Kirjasõna ja proosa levis ning kreeka ühiskond liikus suulistest traditsioonist aina kindlamalt kirjasõna rüppe.

1779. aasta võiks eesti kirjanduse ajalukku minna eesti luule aastana. Nimelt ilmus kaks märgilist teost, mille arusaamad luule ülesannetest erinesid ja mis viitasid eesti (kirjaliku) luule kahele konkureerivale arenguvõimalusele. Need olid Johann Gottfried Herderi (1744–1803) rahvalaulukogu «Volkslieder» («Rahvalaulud») teine köide, mis sisaldas eesti rahvalaule Herderi töötluses, ning Johann Friedrich Ernst Albrechti (1752–1814) Rakveres välja antud luulealmanahh «Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779» («Eestimaa poeetiline lillevalik 1779. aastaks»), mis esitles kohaliku saksakeelse luule kõrval kolme «maakeelde ümber pandud pala». Viimaste lähtetekstideks olid tuntud saksakeelsed laulud. Mõlemad kogumikud ilmusid ajal, kui Baltimaadel oli hoogu võtmas diskussioon «mittesaksa» kirjanduste arenguvõimaluste üle. Loengus selgitab Liina Lukas, millised need olid teoorias ja millised teostusid praktikas.

Keele omadused mõjutavad paljuski ka poeetilise tekstuuri omadusi. Varieeruvus on folkloori olemuslik tunnus, mis mõjutab nii teksti, esituse kui ka folkloori kommunikatiivseid aspekte. Loengus vaatleb Mari Sarv regilaulutekstide sisu- ja vormitunnuste varieeruvust ja piirkondlikke erijooni.

Vandenõuseminaride sari jätkub teemaga «Ajaloo suurim vandenõu». Seekord pole jutt mitte ühest salaühingust, vaid palju laiemast, sajandeid kestnud «salaoperatsioonist», mille ohvriks me kõik oleme langenud. Kõnealune vandenõu tekkis 15. sajandil Itaalias, paljastati 19. sajandi Venemaal, kuid on siiamaani mitte üksnes elujõuline, vaid koguni valitsev.

Kunagi väga ammu pani Prantsuse akadeemia kirja probleemid, millele inimkond iialgi vastust ei leia. Üks neist probleemidest oli tähtede keemiline koosseis. Iroonilisel kombel ei läinud palju aega, kui avastati spektraalanalüüs ja tähtede koostis oligi teada, aga seejuures ei saadud läbi teleskoopideta. Alates tänapäevaste teleskoopide avastamisest 1608. aastal on need tundmatuseni muutunud ja teleskoope on palju erinevaid. Tõnu Viik räägib loengus, millised on läätsteleskoobid, peegelteleskoobid, katadioptrilised teleskoobid, IP teleskoobid, UV teleskoobid, röntgenteleskoobid, gammateleskoobid, neutriinoteleskoobid ja gravitatsioonilainete teleskoobid.

Meelis Friedenthal käsitleb loengus hinge ja vaimu temaatikat Uppsala, Tartu, Turku ja Lundi ülikoolides 17. sajandil kirjutatud tekstide põhjal. Sellel perioodil oli mitmeid üksteisega konkureerivaid filosoofilisi seisukohti, mis andsid seletusi ka vaimu ja hinge kohta.

Pajula meelest võiks inglise bioloogi Rupert Sheldrake'i raamat «Teadus ja vaimsed praktikad» samahästi kanda ka pealkirja «Teadus ja religioon», sest selle autori arvates ei ole religioon mitte doktriinide, vaid käitumisjuhendite kogum.

Vene sümbolism erines oma kõikides tähtsamates suundades Lääne-Euroopa sümbolismist selle poolest, et ei piirdunud oma eesmärkides kunagi üksnes esteetilise valdkonnaga. Suureks eesmärgiks oli maailma muutmine ja seda ennekõike kunstiliste vahenditega. Arusaamad maailma muutmisest erinesid, kuid tavaliselt polnud see seotud sotsiaalsete protsessidega.

Pikka aega on numismaatika olnud ajaloolaste ja arheoloogide jaoks dateeriv abiteadus (ja on paljude jaoks praegugi, mistõttu meie töid ja kirjutisi sageli ei käsitata «päris» teadusena). Samas on just tänu rahaleidudele ja nende numismaatilisele läbitöötamisele suuresti muutunud meie arusaamad Eesti ja laiemalt Põhja-Euroopa ühiskonnast, kaubandusest, koguni ajaloolistest protsessidest niihästi muinas- kesk- kui ka uusajal. Kuid tänapäeva numismaatiku tööriistakomplekti kuulub puht-mündiuurimise kõrval ka vahendeid arheoloogi ja ajaloolase töölaualt. Seetõttu on numismaatika kaugelt ületanud algse mündiharrastuse piirid ja tegeleb ka raha-, majandus-, kaubandus- ja poliitilisegi ajalooga.

Sajandite jooksul on Vene Ortodokssest Kirikust lahku löönud terve hulk kristlasi, kes on moodustanud omaette suuremaid või vähemaid kirikuid ning muid kogukondi. Nii ilmusid Vene religioossele maastikule 17. sajandil vanausulised, veidi hiljem klassikalised Vene sektid (hlõstid, skopetsid jne.), 20. sajandil pärast kommunistide riigipööret katakombikristlased ning lõpuks kommunistliku korra kokkuvarisemisel terve hulk nö alternatiivseid ortodoksseid kirikuid.

Ene Ergma räägib neutrontähtedest, nende avastamisest ja tekkest, neutrontähtedest kaksiksüsteemides, kaksikneutrontähtede kokkusulamisest ja paljust muust põnevast.

Praegu on teadlaste seas üldist tunnustust leidnud teooria, et meie Universum sai alguse Suurest Paugust. Mõnes mõttes on see pea samasugune uskumine nagu kristlased usuvad seda, et maailma lõi Jumal. Vahe on siiski olemas, sest teadlaste usku kinnitavad vaatlused. Mõned teadlased arvavad, et siis tekkis väga palju universumeid - lausa Multiversum. Just neid teemasid avab astronoom oma selle reedeses loengus, kus räägib Suurest Paugust ehk Universumi tekkeloost.

1944. avaldas Ungari päritoluga Ameerika majandusteadlane Karl Polanyi raamatu, mida peetakse üldiselt üheks möödunud sajandi kõige silmapaistvamaks panuseks poliitilisse ökonoomiasse. Nüüd, kus üleilmastumisprotsessile tundub olevat tagasikäik antud, on Polanyi «Suur transformatsioon» taas väga päevakajaliseks muutunud.

Õiguskantsler ja Tartu Ülikooli külalisprofessor Ülle Madise räägib tänasel Vaba Akadeemia loengul müütidest riigiõiguses.

Andreas Ventseli ettekande teemaks on «Vandenõuteooriad ja alternatiivne teadmine». Jutuks tuleb vandenõuteooriatest kodanikuajakirjanduse raamistikus, nende rollist peavoolumeedia õõnestajana ja vastu-avalikkuste moodustajana. Mihhail Lotman aga räägib sedapuhku ühest väga kummalisest maailma (ja eriti Venemaa) valitsemise teooriast. Eestis seda ei tunta, aga Venemaal on see populaarne ennekõike vandenõuteoreetikute eliidi seas.

Hardo Pajula räägib, mida on meil möödunud sajandi rahandussõdadest natsionalismi ja autarkia uue esiletõusu taustal kõrva taha panna.

Kui Wikipediasse tippida sõna «supernoova», siis saame huvitava seltskonna, mille hulgas on film, mitu ansamblit ja muusikapala ja lisaks veel suur hulk muid asju. Kuid nende hulgas leiame ka astronoomilise objekti. Siis peab see astronoomiline objekt küll üks tõeliselt vägev asi olema, et see staaransamblite kõrvale mahub.

Kõiki elusolendeid iseloomustab nende vorm – erinevate tunnuste kogum, mis tekitab nii sarnasusi (näiteks liigikaaslastega) kui ka erinevusi teistest. Kui organism hakkab viljastatud munarakust arenema, siis temale iseloomulikud tunnused tekivad indiviidi arengu e. ontogeneesi käigus. On kaks põhimõttelist traditsiooni seletada, kust individuaalne eluvorm ontogeneesi käigus pärineb. Ettekandes käsitletakse põhilisi arenguetappe väitluses «epigenees vs. preformism» ning arutatakse, mida meil sellest täna õppida võiks olla.

Mitte ükski vandenõudega seotud dokument ei ole nii läbi uuritud kui Siioni tarkade protokollid. Sellegi poolest on Mihhail Lotmani meelest siin veel mitu lahtist otsa. Seminaril «Siioni tarkade protokollide müsteerium» avas Lotman Siioni tarkade protokollide loomise ja publitseerimise lugu, samuti autorsuse probleemi ja dokumentide eesmärke.

Sajandite jooksul on Vene Ortodokssest Kirikust lahku löönud terve hulk kristlasi, kes on moodustanud omaette suuremaid või vähemaid kirikuid ning muid kogukondi. Nii ilmusid Vene religioossele maastikule 17. sajandil vanausulised, veidi hiljem klassikalised Vene sektid (hlõstid, skopetsid jne.), 20. sajandil pärast kommunistide riigipööret katakombikristlased ning lõpuks kommunistliku korra kokkuvarisemisel terve hulk nö alternatiivseid ortodoksseid kirikuid.

Koguja on öelnud, et iga asjal siin Päikese all on algus ja lõpp. Ka Päikesel endal. Loengus tuleb juttu sellest, kuidas Päike tekkis, kuidas ta praegu oma kuldses keskeas elab ja mis temast mõne miljardi aasta pärast saab, kui inimkonda enam ammu pealt vaatamas pole.

Mihhail Lotman räägib vandenõuteooriate loogikast ja vandenõudiskursuse moodustumisest. Illustratsiooniks on illuminaatide fenomen. Täiesti marginaalne ja vähetähtis Baieri Kuurvürstkonnas tegutsenud salaühing, millel olid algul põhiliselt akadeemilised ja valgustuslikud eesmärgid, on saavutanud üleilmse kuulsuse kui kõige salajasem, kuritahtlikum ja võimsam jõud, mis osaleb kõikides maailma protsessides. Semiootika osakonna teadur Mari-Liis Madisson räägib vandenõuteooriate «epideemiast» sotsiaalmeedias, tutvustades uurimusi, mis jõuavad järeldusele, et kuigi vandenõuteooriatega puututakse tänapäevases ekraanide vahendatud suhtluses varasemast rohkem kokku, ei ole nende inimeste hulk, kes ebameeldivate sündmuste põhjusena tõsimeeli vandenõusid näevad, märkimisväärselt kasvanud.

SA Academia Artium Liberalium ehk Vaba akadeemia on selle aasta algul asutatud ühendus, mis koondab eesti haritlasi: teadlasi, mõtlejaid, intellektuaale ja õppijaid. Akadeemia eesmärgiks on luua tingimused renessansitüüpi haritlasringi tekkimiseks ja kujunemiseks kooskõlas vabade kunstide kontseptsiooniga. Akadeemia asutajateks on Marju Lepajõe, Mihhail Lotman, Ülar Ploom, Hardo Pajula ja Maria-Kristiina Lotman.

Geenivaramu direktor Andres Metspalu kirjeldas loengus «Geenivaramust personaalse meditsiinini ja edasi», milline on Eesti olukord personaalse meditsiini alal võrreldes teiste riikidega ning milliseid samme on riik astunud selleks, et personaalne meditsiin saaks tavapäraseks tervishoiuteenuse osaks. Metspalu tõi loengu käigus reaalseid näiteid sellest, millist tagasisidet on tänapäeval võimalik geenivaramust saada, rõhutades samas, et geenivaramus tehtav on siiski veel teadus.

Juba pikemat aega räägivad astronoomid eksoplaneetidest lootuses sealtkaudu saada andmeid Päikesesüsteemi tekkimise kohta või ehk isegi leida elusorganisme või vähemalt nende tegevuse jälgi.

26. oktoobril toimub Tartu Katoliku Hariduskeskuses Vaba akadeemia avalik loeng «Popolo minuto pahameel». Arutlusele tuleb küsimus, mida on Firenze vabariigi rahandusel öelda meie eeloleva finantskriisi kohta.

Uudishimu on inimkonda edasi viinud (tõsi ta on, et keegi täpselt ei tea, kuhu just). Nii ka elu otsimisega, küll Päikesesüsteemis, küll mujalgi. Leitud siiski pole, ka õigeid jälgi mitte. Aga alla pole ka antud. Tõnu Viik räägib, kuidas see otsimine on kulgenud ja kuhu selle otsimisega on jõutud.

Loengul «Diskursuse loogika: infosõjad ja vandenõud» kõnelesid semiootikud Mari-Liis Madisson, kes rääkis vandenõuteooriatest meedia- ja turundusdiskursuses, Andreas Ventsel, kes käsitles vandenõuteooriaid infosõja ja sotsiaalmeedia kontekstis, ning Mihhail Lotman, kes rääkis vandenõuteooriate loogikast ja ajaloost.

Riin Kõiv tutvustab oma loengus «loomuses»/«loomulik» olemise erinevaid tähendusi. Pikemalt keskendub ta kaasajal levinud ettekujutusele, et inimese loomuses on mingid omadused niivõrd, kuivõrd need on talle bioloogiliselt «kaasasündinud» või «geenides», ent tutvustab ka «geenides olemise» erinevaid võimalikke tähendusi ning näitab, kuidas inimese geenides olemisena mõistetud loomus osutub mõnedel juhtudel muutuvaks, muudetavaks ja väliselt (sh sotsiaalselt) tingituks ehk siis tavapärase arusaama järgi mitte-loomu(s)likuks.

Klassikaline filoloog Ivo Volt annab avalikus ettekandes ülevaate sellest, mismoodi on vanakreeka- ja ladinakeelne kirjandus antiikajast meieni jõudnud ning ikka veel jõuab. Esmalt vaadeldakse olulisemaid kultuurilisi ja tehnoloogilisi muudatusi ning «pudelikaelu», mis on mõjutanud antiiktekstide edasikandumist käsikirjalises ümberkirjutustraditsioonis: siia alla kuuluvad kirjutusmaterjali muutumine, huvide teisenemine, kompilatsioonide ja kokkuvõtete vohamine, kaanonite tekkimine, ideoloogilised vastandused jm. Seejärel keskendutakse teistele viisidele, kuidas antiiktekstid meieni on jõudnud: siin on vaatluse all eelkõige papüürused ja nende eripärad, kaasa arvatud nende säilimise eri viisid ning võimalused seni kättesaamatute, söestunud papüüruserullide virtuaalseks lahtirullimiseks ja dešifreerimiseks kompuutertomograafia abil.

Laura Viidebaum avab kreeka komöödia kultuurilisi ja poliitilisi aspekte ning annab lühiülevaate kreeka komöödia arenguetappidest. Avaliku loengu käigus tutvutakse põhjalikumalt kahe tuntuima kreeka komöödiakirjaniku - Aristophanese ja Menandrosega - ning arutletakse nende kaasaja relevantsuse üle. Kas kreeka komöödia on pelgalt huvitav lugemine ülikooli turvaliste seinte vahel või kõnetab ta ka tänapäeva esitajat, kuulajat, vaatajat? Ja kui kõnetab, siis miks küll Eestis kreeka komöödiat ei lavastata?

Regilaulust rääkides on tavaks selle ühe põhilise tunnusena mainida omapärast värsimõõtu, neljajalgset trohheust koos spetsiifiliste kvantiteedireeglitega, mis määratlevad pika ja lühikese algussilbiga sõnade paigutuse. Kvantiteedireeglid sõnastas Soome regilaulu-uurija Arvid Genetz 1884. aastal ning 1902. ilmunud uurimuses tõdes Soome teadlane Julius Krohn, et need samad reeglid kehtivad ka eesti regilaulus. Sellest ajast saadik on eesti regilaulu värsimõõtu kirjeldatud kvantiteedireeglite abil ning üksnes mõnikord on kõrvalise tegurina ära nimetatud ka eesti või lõunaeesti laulude mõningane kõrvalekaldumine reeglitest. Arvutiajastu saabudes oli regivärsimõõtu võimalik uurida kiiremini ja tõhusamalt ning saada parem ülevaade selle olemusest. Regilaulu värsimõõdus ilmnesid märkimisväärsed ja piirkondlikud erijooned, paiguti on aja jooksul toimunud muutuste käigus silbi pikkus oma tähtsuse värsi rütmi loova elemendina kaotanud ning on toimunud järk-järguline üleminek rõhulisele värsisüsteemile.

Meil tuntakse üsna hästi ida ortodoksseid kirikuid, mis Eestis on esindatud lausa kahe kirikliku organisatsiooniga. Tunduvalt vähem teatakse aga orientaalseid kirikuid, mida võiks idakirikutest veelgi idapoolsemateks pidada. Need on vanad kristlikud kirikud, mis tekkisid 5. sajandi kristoloogiliste arengute käigus ning eraldusid ülejäänud kristlaskonnast. Alar Laats tutvustas vanu kirikuid, mille hulka kuuluvad nn nestoriaanlik assüürlaste kirik ning terve perekond miafüsiitlikke kirikuid: kopti kirik, Etioopia kirik ja sellest hiljuti eraldunud Eritrea kirik, Süüria jakobiitide kirik, Armeenia kirik ning India toomakristlaste kirikud. Loengus tuli juttu ka orientaalsetest kirikutest eraldunud ning katoliku kirikuga ühinenud nn idariitusega katoliku kirikutest.

17. mail kell 18.15 peab Tartu Katoliku Hariduskeskuses (Jakobi 41) Vaba akadeemia avaliku loengu astronoom Tõnu Viik. Ettekandes ei tule juttu meie riigi naabritest, vaid taevastest naabritest, mis võivad vägagi ohtlikud olla. Kaali järv ju tuletab meile seda võimalust alati meelde. Aga millised need ohtlikud naabrid on; kust nad pärit on - no taevast küll, aga kust ikkagi täpsemalt; kui hullud võivad selliste kukkumiste tagajärjed olla; kuidas selliseid õnnetusi ära hoida ja kas äkki võib neist võimalikest kukkujatest ka kasu tõusta.

Laats käsitles teoloogia- ja religioonilooliste näidete (kristlik kolmainuõpetus, Berdjajev, Luther, Markion, kabala jne) põhjal Jumala ja inimese vahekorda mõningates monoteistlikes usundites. Vaatlusele tulid küsimused, miks absoluutne monoteism on pea võimatu, miks inimene kipub olema neis usundites jumalanäoline ja miks Jumal inimesenäoline.

2016. aasta sügisel sai seni suhteliselt tundmatu Toronto Ülikooli kliinilise psühholoogia professor Jordan Peterson oma vastuseisu tõttu Kanada valitsuse seaduseelnõule C-16 kiiresti rahvusvaheliselt kuulsaks. Peterson pidas nimetatud eelnõu ohtlikuks sammuks kohustusliku keelekasutuse poole ja avaldas Youtube’is kolm valitsust teravalt kritiseerinud videot. Sealt alates on Petersoni tuntus veel mitmekordselt kasvanud. Tema raamat «12 elureeglit: vastumürk kaosele» püsib jätkuvalt rahvusvaheliste müügitabelite tipus ja tema avalikke esinemisi on vahetult või Youtube’i vahendusel jälginud miljonid inimesed. Tänaseks on Kanada psühholoogi tekitatud lained jõudnud ka Eestisse, kus suhtumisest Petersonisse on saamas üks ideelise vastasseisu olulisematest telgedest. Mida Peterson räägib ja miks tema räägitu üle maailma nii suurt vastukaja tekitab? Kõik, kellele need küsimused huvi pakuvad, on oodatud kuulama.

Tycho Brahe oli väljapaistev teleskoobieelse aja vaatleja, kelle pärand andis Johannes Keplerile võimaluse sõnastada seadused, mis kirjeldavad taevakehade liikumist.

Egüptomaania ehk hullus ja iha kõige Egiptusega seonduva järele on kestnud juba aastatuhandeid, kuigi vahel arvatakse ekslikult, et see sai alguse Napoleoni sõjakäiguga Egiptusesse 1798-1801. Egiptuse muistised ja ehitised, mis on tihedalt seotud egiptlaste religiooni ja matusekultuuriga, on pikka aega elanud passiivset elu, justkui oodates taasavastamist ja taaselustamist. Seega on egüptoloogial ja selle arengul oluline roll egüptomaania elavana hoidmisel. Loengus vaatame, millised olid egüptomaania ilmingud paari tuhande aasta vältel enne Napoleoni sõjakäiku Egiptusesse.

Mihhail Lotmani seekordses loengus ristuvad tema kaks loengutsüklit: esiteks, poeetika ja teiseks, vene kultuur selle mitteparaadlikust perspektiivist. Loengus otsitakse vastuseid küsimustele, mis on poeetiline huumor? Kas sellel on oma spetsiifika, mis erineb näiteks proosahuumorist? Kas on olemas poeetilisi struktuure, mis on iseenesest koomilised, sõltumata nende sõnalisest sisust? Neid probleeme arutatakse peamiselt vene poeetilise kultuuri näitel.

Kui mustade aukude paar on miljoneid aastaid teineteise ümber tiireldes järjest lähedasemaks saanud, siis lõpuks sööstavad nad üksteise embusse ja liituvad üheks suuremaks mustaks auguks. Ühinemise viimaste sekundite protsess on nii röögatult võimas, et kisub ümberkaudse ruumi lausa kaasa võnkuma. Tuleb välja, et selliseid ruumi võbelusi - gravitatsioonilaineid - on universum täis ning tänu ülitundlikele detektoritele õnnestub neid jälgi ka registreerida. Loengus räägime gravitatsioonilainete lugu ja vahepalaks kuulame mustade aukude ühinemisel genereeritavaid võnkumisi helideks ümberpanduna.

Tartus toimus täna SA Academia Artium Liberalium esimene avalik üritus – semiootik Mihhail Lotman kõneles «pehmetest» väljakutsetest tänapäevases maailmas. Miks ebapraktilised asjad on tihti praktilisemad kui praktilised?

Leo Luks vaidlustab oma ettekandes progressiivse, kasulikkuse-keskse käsituse humanitaariast. Võttes julgust humanitaaria hõimlusest kunstiga (arts and humanities) väidab ta esmalt, et humanitaarne uurimistöö, nagu ka kunst, peab olema täiesti vaba, lähtuma vaid sellest, mis uurijat paelub-kõnetab. Teiseks väidab ta, et just dekadentlik estetism (uuurimine uurimise pärast!, transgressiivsus ja tabude tematiseerimine jms) on kohane ja viljakas programm vaba uurimistöö jätkamiseks nende utilitaarsete-moraalsete realiteetide tingimustes, mis meid igal sammul lämmatada püüavad.

14. juunil peab Vabas Akadeemias loengu Miikael Lotman, kes räägib filosoofiast kui mitte-teadusest. Filosoofia üks ajaloolisi ambitsioone alates antiigist on jõuda tõsikindla teadmise ehk episteme'ni, eristudes doxa'st ehk arvamusest. Loengus põhjendatakse, miks filosoofia loomus välistab selle ambitsiooni ning on seetõttu loomult ebateaduslik.

Mihhail Lotman jätkab Vabas Akadeemias loengusarja vene kultuuri tumedamatest külgedest. Järjekordses vestluses keskendatakse kahele vaieldamatult helgele suurkujule: Lev Tolstoile ja Vladimir Solovjovile. Keskseks teemaks on kurjuse probleem. Näidatakse, kuidas Tolstoi radikaalne kristlus ja vägivallavastasus viib paratamatult mitte üksnes igasuguse riikluse eitamiseni, vaid ka õigusliku nihilismini, samas kui Solovjovi võitlus vene šovinismiga viib rassismini.

Mari-Liis Madissoni ettekanne "“1984” troopidest sotsiaalmeedias ringlevates vandenõulugudes" puudutab tänapäevaste vandenõuteooriate esteetikat kui üsna vähe uuritud valdkonda. Andreas Ventseli ettekanne kannab pealkirja "Vandenõuteooriate poliitiline potentsiaal".

Sel reedel, 10. mail peab Vabas Akadeemias loengu Robin Gielen. Seekordseks teemaks on seened meditsiinis. Kuigi seeni on meditsiinis sihipäraselt kasutatud juba pea sajand, on meil siiski leida poelettidelt "toidulisandi" sildi all seentel põhinevaid preparaate. Kuigi nende müüjad viitavad tihti eri teadusartiklitele ja räägivad nende imevõimest, esineb väidetes tihti fakti- või tõlkevigu või lihtsalt uuringutulemuste ületõlgendamist. Ökoloogiliste katsete kitsaskohtade ja tõlgendamisprobleemide üle arutleme hariliku kedristõlviku (Cordyceps militaris), lõvilakk-korallnarmiku (Hericium erinaceu) ja musta pässiku (Inonotus obliquus) näitel.

3\. mail peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Jaanika Anderson. Seekord vaatame lähemalt Europe röövimise müüti ning selle teekonda kunstimaailmas. Vanakreeka müütide varasalv on rikkalik. Tänu antiikautorite värvikatele kirjeldustele on Foiniikia printsess Europe röövimise lugu tugevalt kanda kinnitanud kujutavas kunstis. Europe müüdi levikule on kaasa aidanud ka see, et temas nähakse geograafilise Euroopa algkuju. Loengus vaatleme erinevaid kunstiteoseid, mis kujutavad Europe röövimise lugu. Vaatame, kuivõrd need kujutised üksteisest erinevaid ja kuidas neid tõlgendada.

Loengus kuuleme kahest rännakust, mis on kõigepealt huvitavad paralleelsuse tõttu: kaks luuletajat, eesti ja baltisaksa poeedid, mõlemal oma kirjanduse tipud, rändavad Tartust Riiga ja sellest reisist saab nende luuletajaidentiteedi oluline osa. Juttu tuleb ka Tartu-Riia verstapostidest, maalilistest matkadest, romantilistest ränduritest, eksirännakutest, voorimees Peetrist, Killinge kõrtsmiku tütardest ja paljust muust.

Ookean on neelanud >90% biosfääris neeldunud liigsest soojusest, mis annab maismaa elanikele aega kohanemiseks. Ookeani soojenemisega kaasneb paraku paisumine ja merevee taseme tõus. Ookean neelab ligi 30% inimtekkelisest süsihappegaasiheitest, millega paraku kaasneb ookeanivee hapestumine. Loengus tuleb juttu, kuivõrd meil on põhjust loota ookeani tasakaalustavale mõjule ka tulevikus.

5\. aprillil on Vabal Akadeemial külas Anu Põldsam, kes seekordses avalikus loengus räägib judaismist. Judaismi uus ja uutmoodi pildile tulek leidis aset 19. sajandil, mida võib judaismi ja juudi identiteedi kontekstis üsna murranguliseks pidada. See on sajand, mil juudi religioon hargneb eri voolude vahel, mil tekib juudi rahvusliikumine ja juudi teadus. Lisaks sellele kerkivad esile esimesed juudi maalikunstnikud, kelle teosed avavad juudiks olemise uusi ja vanu tahke. Ja ühtlasi on see ka sajand, mil juute püütakse väljapoolt suruda raamidesse, kuhu nad ei mahu. Vaatamegi kunstiajaloo valguses veidi lähemalt, mis siis 19. sajandil judaismis aset leidis.

Reedel, 29. märtsil on Vabal Akadeemial külas Erki Tammiksaar, kes räägib Eesti teaduse rahastamisest. Ettekandes tuleb analüüsimisele Eesti teadussüsteemi ja selle rahastamisskeemide areng. Loengus näidatakse, et Eesti teaduse rahastamise süsteem kopeeris Eesti Vabariigi Tartu ülikoolis tsaariaegset teaduse rahastamist. Saksa okupatsiooni ajal hakkasid teaduse rahastamisel rolli mängima teadusfondid, mis küll Nõukogude okupatsiooni esimestel aastatel kadusid, kuid 1950. aastate keskpaigas Nõukogude Liidus toimunud teadusreformide tulemusel tagasi tulid. 1990. aastate alguse otsused jagada teadusraha baas- ja grandirahastuseks tuli Eesti teadussüsteemile kasuks, kuid 21. sajandi esimese kümnendi lõpuks oli Eesti teadussüsteem muutunud juba liiga konkurentsikeskseks, mis ähvardas teaduse mitmekesisust vähendada. Viimastel aastatel on suurendatud teaduse baasrahastamist, et teaduse mitmekesisus ei kannataks.

15. märtsil peab Mihhail Lotman järgmise loengu vene kultuuri mustade värvide sarjast. Seekordses vestluses räägime kahest silmapaistvast mõtlejast, Vladimir Solovjovist ja Lev Tolstoist, kes ei jaganud suurriikluse ja natsionalistlikke ideid ning veelgi enam, võitlesid aktiivselt militarismi ja repressiivsete meetodite vastu. Sellegipoolest on ka nende seisukohtades nii mõnigi külg, mis vajab lahkamist mustas valguses.

Sellel reedel, 8. märtsil peab järjekordse avaliku loengu Hardo Pajula, kes tutvustab ise oma ettekannet nii: "Aldous Huxley sõnul on inimene mitmekordne amfiib (multiple amphibian), kes elab üheaegselt paljudes erinevates universumides. Kui me lähtume oma poliitilises teoorias ja praktikas argiteadvusest – ja enamalt jaolt me teeme just nii –, puudutame sellega vaid väga piiratud osa sellest, mida tähendab olla inimene. Ideaalne ühiskond peab arvestama inimese kui mitmekordse amfiibi kogu ulatusega," ütles Tähenduse teejuhtide 36. numbrile antud intervjuus Aldous Huxley Zürichi keskuse kuraator Robin Hull. Mu ettekandes tulevadki jutuks Aldous Huxley poliitilised ja religioossed vaated.

23. veebruaril peab Mihhail Lotman Vabas Akadeemias järgmise loengu vene kultuuri tumedamate külgede sarjast. Järjekordses vestluses käsitleme edasi russofoobia teemat 19.-21. sajandi vene kultuuris. Kui 19. sajandil oli vene- ja Venemaa-vihkamine enamasti silt, millega tähistati liberaale (vaid üksikud inimesed nagu Vladimir Petšerin deklareerisid ise oma vihkamist), siis 21. sajandil kerkisid esile need, kes võtsid russofoobi tiitli uhkusega omaks. Märkimisväärne on aga see, et russofoobide ja šovinistide maailmamudelis on palju sarnast.

16. veebruaril on Vabal Akadeemial külas astronoom Tõnu Viik, kes seekord räägib James Webbi teleskoobist. Räägime sellest, miks ameeriklastel sellist röögatult kallist teleskoopi üldse vaja oli, miks teleskoobile James Webbi nime panna ei tahetud, miks teleskoop sellisesse veidrasse kohta paigutati, mida sellega vaadelda saab, miks ta sellise kummalise aluse peal on ja ka muud.

9\. veebruaril peab Vabas Akadeemias loengu Pärtel Piirimäe, kes räägib õiglase sõja ideest Euroopa mõtteloos. Loengus käsitletakse õiglase sõja ideetraditsiooni Euroopa mõtteloos ning analüüsitakse käimasolevat Venemaa-Ukraina sõda selle traditsiooni kontekstis. Loengus küsitakse, millistele ideedele on toetunud Venemaa oma agressiooni õigustamisel ning millisel määral ja viisil peegeldab lääneriikide reaktsioon sõjale selle ideetraditsiooni mõningaid keskseid aspekte.

See loengusari võib tekitada küsimuse: ega selle taustaks pole äkki russofoobia? Seepärast keskendub järgmine vestlus erinevalt eelmistest mitte suurimatele ja kuulsaimatele vene vaimudele, vaid nendele autoritele, keda putinlikul Venemaal käsitletakse russofoobidena. Muuhulgas tulevad käsitlusele Pjotr Tšaadajevi, Vladimir Petšerini, aga ka varasemate autorite vaated.

12. jaanuaril on Vabal Akadeemial külas Kalle Truus, kes räägib taimsetest hallutsinogeenidest.

Aasta esimese loegu pidas Vabas Akadeemias Auli Viidalepp, kes kõneles tehisintellektist.

Seekord on Vabal Akadeemial külas Lundi ülikooli teadusloolane Kristiina Savin, kes lahkab küsimusi, mida on lahanud mitmed mõtlejad antiikajast alates. Mis on kadedus? Millised on selle emotsiooni moraalsed ja ühiskondlikud mõõtmed?

Hiljutised saavutused astronoomias on tõstnud mustad augud teoreetikute töölaualt vaatlusriistade fookusse. Sestap küsime, kuidas musta auku õigesti ära tunda? Äkki eksitab meid omamoodi kosmiline mimikri ning musta augu asemel varitseb galaktika südames hoopis mingi muu sarnaste tunnusjoontega objekt? Lõpuks mõtiskleme, kas mustadest aukudest võiks kunagi ka miskisugust majanduslikku kasu leida.

1\. detsembril peab Vabas Akadeemias demograafilise paradoksi teemalise loengu Juhan Javoiš. Tänapäeva kõrgtehnoloogiline ühiskond elab läbi põnevat loodusnähtust, mille tähtsust on võimatu ülehinnata, nn demograafilist üleminekut ehk demograafilis-majanduslikku paradoksi: mida kõrgemaks kerkib ühiskonna elatustase, seda vähem lapsi sünnib. Esmapilgul oleks justkui tegemist humanistliku dogmaatika empiirilise seljavõiduga bioloogia ja üldse reaalteadusliku loogilise maailmapildi üle. See esmamulje paneb hõiskama, sest viimastel on lohutavat pakkuda vähe, et mitte öelda üldse mitte. Paraku pole pilt nii lihtne. Loengus täpsustame bioloogilist vaadet demograafilis-majanduslikule paradoksile.

Vaba Akadeemia sarjas on ilmunud esimene eestikeelne vandenõuteooriatele keskenduv monograafia. Raamatu eesmärk on avada konspiratsiooniteooriate kirjut tähendusmaailma ja nende toimimismehhanisme, mida illustreeritakse juhtumiuuringutega nii Eestis kui mujal maailmas. Esitlusel teevad ettekande raamatu autorid Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson ja Mihhail Lotman. Vestlust modereerib Mihkel Kunnus.

Reedel, 17. novembril jätkub Mihhail Lotmani loengusari, mille teemaks on tumedamad seigad vene kultuuriloos. Viimane Dostojevski-teemaline vestlus kannab pealkirja «Must hallitus Dostojevski helgel palgel» ning keskendub Dostojevski ideaalidele. Käsitlusele tulevad Dostojevski ideaalid välispoliitika, ühiskonna ja majanduse vallas.

Reedel, 3. novembril on Vabal Akadeemial taaskord külas Niilo Kaldalu, kes seekordses loengus räägib bioloogilisest relvast.

27. oktoobril toimub Mihhail Lotmani järgmine loeng Vene kultuuri tumedate külgede sarjas. Järjekordses Dostojevskit käsitlevas vestluses keskendume kirjaniku suhtumisele poolakatesse.

13. oktoobril on Vabal Akadeemial külas Jaanika Anderson, kes räägib Pompei stiilis maalingutest Eestis. Laialt on levinud ütlus, et kõik teed viivad Rooma. Vaatamata sellele, et Eesti asub kaugel Roomast ja veelgi kaugemalt 79. aastal Vesuuvi tuha alla mattunud Pompeist ja Herculaneumist, jõudis sealne interjööridisain 19. sajandil Eesti jõukama rahva kodudesse ja akadeemilisse ruumi. Loengus vaatleme erinevaid Eestis asuvaid Pompei stiilis maalingutega ruume ning püüame jälile jõuda, millist teed pidi need siia jõudsid.

Juudi religiooni on peetud sageli religiooniks, kus piltidele pole kohta. Ütleb ju Tooragi: "Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!" (2Ms 20:4). Kuid, kas tegelikkus on tõesti nii pilditu või kätkeb rohkem võimalusi, selgub juba loengus.

Juba paarkümmend aastat on looma ja taimeriigi kõrvale tõusnud kolmas kuningriik - seened. Kuidas on seeneriigi roll muutunud teaduses läbi aja? Kui palju kontrollivad seened (meie) elu? Kas zombi-sipelgaid tootev seen Cordyceps võib hakata inimesi ründama nagu HBO populaarses teleseriaalis «The last of us»? Neil teemadel arutleb loengus Robin Gielen oma doktoritöö «Patogeensete seente liigirikkus ja ökoloogiline roll putukapopulatsioonides» valguses.

Fjodor Mihhailovitš Dostojevski oli üks suurimaid vene kirjanikke, kelle romaanid kuuluvad maailmakirjanduse kullafondi ja kes on psühholoogilise realismi tunnustatud klassik. Mitte keegi ei ole suutnud inimhinge sügavust ja vastuolulisust avada nii, nagu tegi seda Dostojevski. Dostojevski teosed on mitmekihilised ja ühe kihi neis moodustavad ksenofoobia ja šovinism. Dostojevski šovinism polnud suurriiklik (nagu väljapaistval lüürikul Fjodor Tjuttševil), vaid etniline. Eelmises vestluses käsitlesime Dostojevski natsionalismi ja ksenofoobiat üldistavalt, peatudes sakslaste ja prantslaste teemadel, kuid põhilised vene rahva vaenlased olid Dostojevskil poolakad ja juudid. Kuid suure kirjaniku puhul on ka foobiad õpetlikud.

1\. septembril oli Vabal Akadeemial külas Erki Tammiksaar, kes rääkis Adam Johann von Krusensterni ümbermaailmareisidest ja Vaikse ookeani kaardistamisest.

Reedel, 18.augustil toimub Mihhail Lotmani järjekordne loeng sarjas «Vene kultuur: etüüd mustades värvides». Sarja järjekordses loengus käsitletakse Dostojevskit, kuulsat, kui mitte kuulsaimat vene kirjanikku, kes mõjutas oluliselt maailma kirjanduslikku protsessi. Dostojevski tegi proosas sama, mida Fjodor Tjuttšev ja Afanassi Fet luules: ta avas inimpsüühikas selliseid sügavusi, mille olemasolu varasem kirjandus ei osanud isegi kahtlustada. Dostojevski oli aga veendunud vene šovinist: kui eelmises loengus käsitletud Tjuttševi šovinism oli ennekõike imperiaalne, siis Dostojevski oma oli rahvuslik.

Reedel, 4.augustil peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Imar Koutchoukali, kes seekord räägib lõuna-araabia tähestiku dešifreerimisest. Wilhelm Gesenius ja Emil Rödiger olid kaks olulist saksa filoloogi, kes andsid aastal 1841 peaaegu samaaegselt välja oma tõlgendused lõuna-araabia tähestikust. Sellele järgnes tuline nendevaheline avalik arutelu, mille nad pidasid saksa akadeemilistes ajakirjades. Käesolev loeng annab sissevaate ühesse markantsesse episoodi semitistika ajaloos ning selle tagamaadesse.

Reedel, 21. juulil toimub Mihhail Lotmani järjekordne loeng sarjas «Vene kultuur: etüüd mustades värvides». Seekordses loengus käsitletakse Tjuttševit ja Dostojevskit. Fjodor Tjuttševit tuntakse kui üht peenemahingeliseimat vene lüürikut. Fjodor Dostojevski on kuulus, kui mitte kuulsaim vene kirjanik, kes mõjutas oluliselt maailma kirjanduslikku protsessi. Dostojevski tegi proosas sama, mida Fjodor Tjuttšev ja Afanassi Fet luules: ta avas inimpsüühikas selliseid sügavusi, mille olemasolu varasem kirjandus ei osanud isegi kahtlustada. Tjuttšev ja Dostojevski olid veendunud vene šovinistid: Tjuttševi šovinism oli ennekõike imperiaalne, Dostojevski oma aga rahvuslik.

Reedel, 14. juulil pidas Vabas Akadeemias avaliku loengu Hardo Pajula, kes tutvustab oma ettekannet nii: ""Ma ei uskunud, et mu ideed võiksid mu eluajal olulises poliitilises kampaanias kõlapinda omada," kirjutas kuu aega tagasi oma meililistis Charles Eisenstein, kui teatas oma liitumisest Robert F. Kennedy valimistiimiga. Eesti lugejatele on Charles Eisensteini ideed tuttavad tema 2021. aastal Swedbanki sarjas ilmunud raamatust "Kliima. Uus lugu". Minu jaoks on Eisensteini minek poliitikasse märk sellest, et kontrakultuur on Kennedy valimiskampaanias poliitilisse peavoolu välja murdmas. See on märkimisväärne sündmus, mis väärib eraldi loengut."

30. juunil peab Vabas Akadeemias loengu Miikael Lotman, kes räägib idiootsusest ja hullumeelsusest kultuuris.

Reedel, 16. juunil peab Vabas Akadeemias järjekordse avaliku loengu Auli Viidalepp. Seekordseks teemaks on sünteetiliste tekstide toimimine kultuuris.

79. aastal toimunud Vesuuvi vulkaanipurse Itaalias Napoli lahe ääres mattis Pompei, Herculaneumi ja teisid asulad aastasadadeks. Selle loodusõnnetuse tagajärjel ja väljakaevamiste tulemusena on meil täna teadmised iidsete roomlaste elu erinevatest aspektidest.

2\. juunil pidas Mihhail Lotman Vabas Akadeemias järjekordse loengu vene kultuuri mustadest värvidest. Seekordseks oli teemaks vene keel ja vene jumal. «Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega,» väitis Carl von Clausewitz. Kultuur on sõjapidamine teiste vahenditega. Venemaa imperialistliku poliitika arsenalis on tähtsal kohal «pehme jõud»: kultuur, sport jne. On välja töötatud ulatuslik Vene maailma kontseptsioon: see on traditsioonilistel väärtustel rajanev maailm, millel on erakordne vaimsus. Erakordne on ka vene keel. See on püha keel ja vene imperialismi lahutamatu osa.

19. mail peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Imar Koutchoukali. Seekord tuleb juttu sellest, millisena kujutasid põhjamaalasi keskaja muslimid. Alates üheksandast sajandist põrkusid mitmes Euroopa piirkonnas kokku kaks väga erinevat rahvust: muslimid ja viikingid. Tänu araabia kirjaoskajatele on meile säilinud mitmed keskaja tekstid, mis näitavad, kuidas nad teineteist vaatasid. Lähtuvalt Ibn Fadlani (10. saj) ning Ibn Dihba (12. saj.) kirjutistest vaatame, kuidas muslimid kirjeldasid viikingite kombeid, traditsioone ja muid eripärasid.

12. mail on Vabal Akadeemial külas Tartu Ülikooli rakubioloogia õppetooli juhataja, rakubioloogia professor Toivo Maimets. Kriisiajad toovad selgemalt kui tavaliselt välja olulised olemasolevad probleemid ühiskonna elukorralduses. Nii tegi seda ka kriis, mis on põhjustatud SARS-Cov-2 viirusest. Kriisiaegsed probleemid võib jagada kolme suurde rühma. Esimesed neist on selgeid lahendusi omavad, mis on enamasti lahendatavad ressursside või logistiliste ümberkorraldustega. Teiseks on nn. nurjatud probleemid (wicked problems, Rittel ja Webber 1973), mida on väga raske või isegi võimatu lahendada, sest teadmised nende kohta on vastuolulised, arvamusi ja seotud huvigruppe on palju ja nad on olemuslikult seotud paljude teiste probleemidega. Kolmas probleemide ring tuleneb libainformatsioonist, mis alati kaasneb kõikide kriisidega ja loob situatsiooni, kus «üksikud faktid segatakse hirmu, spekulatsioonide ja kuulujuttudega, mida võimendatakse ning levitatakse kaasaegsete infotehnoloogiate abil sujuvalt üle kogu maailma» (Rothkopf 2003).

28. aprillil toimub Vabas Akadeemias järjekordne Mihhail Lotmani avalik loeng Vene kultuuri tumedatest külgedest. Loeng on sarjas juba seitsmes ning selles jätkub vene messianismi käsitlus. Vaatluse all on selle kujunemine 19. sajandil, eellugu hiliskeskaegses kultuuris („Moskva – kolmas Rooma“) ja messianismi mõningad ilmingud tänapäeva kultuuris. Jätkame messianistlike ideede käsitlemist vene kultuuri väljapaistvaimatel kujudel nagu Pjotr Tšaadajev, Fjodor Dostojevski, Fjodor Tjuttšev, Vladimir Solovjov jt.

21. aprillil peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Alar Laats. Loeng on järg 27. jaanuaril ja 31. märtsil toimunud loengutele ning eesmärgiks on tutvustada ristiusu mõningaid teoloogilisi suundumusi esimesel kolmel sajandil ning olulisemate kristlike rühmituste mõtlemist. Erilist tähelepanu pööratakse seekord toomakristlusele ja manilusele.

14. aprillil on Vabal Akadeemial taaskord külas Auli Viidalepp, kes jätkab tehisintellektiteemaliste loengutega. Seekord on fookuses tehisintellekt ja kunst.

31. märtsil peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Alar Laats. Loeng on järg 27. jaanuaril toimunud loengule ning ta eesmärgiks on tutvustada ristiusu mõningaid teoloogilisi suundumusi esimesel kolmel sajandil ning olulisemate kristlike rühmituste mõtlemist. Erilist tähelepanu pööratakse seekord nn gnostilisele kristlusele.

24. märtsil on Vabal Akadeemial külas astronoom Tõnu Viik, kes räägib seekordses loengus gammakiirte pursetest kosmoses. On huvitav märkida, et selliste objektide avastamisel oli abiks suurriikide diplomaatia või õigemini tuumakatsetuste osalise keelustamise leping. Kuna USA kartis, et NSVL vilistab sellele lepingule ja jätkab katseid, siis otsustas USA kontrolliks üles saata hulga satelliite, mis tõepoolest avastasid kummalist kiirgust. Mis edasi sai, sellest juba loengus.

Reedel, 10. märtsil on Vabal Akadeemial taaskord külas Laur Järv. Seekordses loengus räägime termodünaamika teisest seadusest ning kuidas selle abil mõista Universumi arengut Suurest Paugust kuni lõppseisundini kauges tulevikus. Seejuures ei saa mööda ka küsimustest, kas elu nähtus toimib soojussurmale vastu ning miks ajal on suund.

3\. märtsil pidas Mihhail Lotman järjekorras juba kuuenda loengu sarjast "Etüüdid mustades värvides". Seekordne loeng on pühendatud vene messianismile. Loengus räägitakse selle kujunemisest 19. sajandil, eelloost hiliskeskaegses kultuuris („Moskva – kolmas Rooma“) ja messianismi mõningatest ilmingutest tänapäeva kultuuris. Käsitlemisele tulevad messianistlikud ideed vene kultuuri väljapaistvaimatel kujudel nagu Pjotr Tšaadajev, Fjodor Dostojevski, Fjodor Tjuttšev, Vladimir Solovjov jt.

Reedel, 17. veebruaril peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Imar Koutchoukali, kes seekord räägib lähemalt islamimaailma pildikeelust. Hiljuti puhkes väikeses USA ülikoolis maailma kunstiajaloo tunnis skandaal, mille tõttu kaotas kaasprofessor oma töö. Põhjuseks oli see, et seminari käigus näidati pilti prohvet Muhammadist. Miks suhtutakse islami maailmas nii hukkamõistvalt inimeste, eriti prohvetite, kujutamisse? Käesolev loeng annab ülevaate prohvetite kujutamisest islamimaailmas nii ajalooliselt kui ka tänapäeval.

3\. veebruaril toimuval Vaba Akadeemia loengul on külas Niilo Kaldalu, kes seekord räägib viiruste kasutamisest bakterhaiguste ravimiseks. Bakteriofaagid ehk lihtsalt faagid on bakterite viirused. Nad ei nakata inimest ega muid organisme peale bakterite, ega kuna meie keha asustab suur hulk baktereid, on seal ka suur hulk faage. Bakteriofaagid avastati üle saja aasta tagasi, kui leiti, et on midagi mikroskoobis nähtamatut, mis põhjustab bakterite surma. Üks avastaja, Felix d’Herelle, kes andis faagidele ka nime, tegi katse kasutada oma avastust bakteriaalse düsenteeria raviks. Tema esimesed katsed olid edukad. Järgnes faagiravi buum. Bakteriviirustega üritati ravida erinevaid haigusi. Vahel see õnnestus, aga sageli mitte. Buum lõppes penitsilliini ja teiste antibiootikumide avastamisega. Läänes hakati faagiravisse suhtuma kui meditsiiniajaloo kurioosumisse, samas jätkus faagide raviks kasutamine ja vastav uurimistöö Idablokis, suurim keskus oli d’Herelle’i kolleegi ja sõbra Georgi Eliava asutatud instituut Tbilisis.

27. jaanuaril peab Vabas Akadeemias loengu Alar Laats, kes tutvustab lähemalt 1.-3. sajandi kristluste arusaamu Jumalast, Jeesusest ja inimesest. Viimastel aastakümnetel on toimunud või toimumas oluline paradigmamuutus esimeste sajandite kristliku mõtlemise mõistmisel. Esile on kerkinud kujutlus kristluse paljususest, erinevate kristluste olemasolust. Esimesel kolmel sajandil ei saa veel rääkida ühest domineerivast, peamisest, „ortodokssest“ kristlusest, mis vastanduks nn hereetilisele, ekslikule kristlusele. Tollel perioodil üksteise kõrval eksisteerinud arusaamad Jumalast, Jeesusest ja inimesest olid väga erinevad. Loengu eesmärgiks on tutvustada mõningaid teoloogilisi suundumusi esimesel kolmel sajandil ning olulisemate kristlike rühmituste mõtlemist.

13. jaanuaril jätkub Mihhail Lotmani vene kultuuri tumedat poolt analüüsiv sari. Sellel reedel toimub viimane Puškinile pühendatud vestlus. Ettekandes käsitletakse Puškini maailmavaadet, kusjuures lähema vaatluse all on Puškini vabaduse ja väärikuse filosoofia ning see, kuidas need teemad on seotud tema imperialistlike ja konservatiivsete vaadetega. Lõpus tuleb mõne sõnaga juttu Puškini loomingu retseptsioonist.

Vaba Akadeemia 2023. aasta avalike loengute seeriaga teeb otsa lahti Heli Allik, kes räägib Jonathan Littell'i romaanist «Eumeniidid» ning selle tõlkimisest. «Eumeniidid» on kui meie aja «Odüsseia», mis rullub lahti läbi Teise maailmasõja. Raamatu lõputuna näivatel lehekülgedel vilksatab rohkem kui kaks tuhat reaalset ja veidi vähem reaalset isikut Hitlerist Eichmannini, Goebbelsist Göringini.

16. detsembril on Vabal Akadeemial taaskord külas Laur Järv. Seekordses loengus tuleb juttu «füüsikalisest eshatoloogiast» ehk sellest, mida saab öelda universumi kauge tuleviku lõppseisundi kohta, võttes aluseks kaasaegsed teadmised füüsika seadustest ja ilmaruumis leiduvatest objektidest. Vastavalt tumeenergia omadustele on võimalikud erinevad ststenaariumid, aga mööda ei saa ka küsimusest, kas elu võiks kesta igavesti.

2\. detsembril on Vabal Akadeemial taas külas Imar Koutchoukali, kes räägib sellest, mille poolest erineb keel, mida näeme koraanis, klassikalisest araabia keelest, mis on selle tähtsus ja mida me keele kaudu koraani kohta teada saame. Nendele küsimustele püütakse loengus vastata keelelis-kultuurilise lähenemise raamistikus.

25. novembril on Vabal Akadeemial taaskord külas folklorist Mari Sarv. Seekord tuleb juttu regilaulude uurimisvõimalustest arvutite kaasabil. Ettekandes tutvustatakse läänemeresoome rahvaste regilaule, aga ka uusi veebikeskkondi, uurimisvõimalusi ja -tulemusi.

11. novembril on Vabal Akadeemial külas astronoom Tõnu Viik, kes seekord räägib Edmond Halley'st. Otse imetlusväärne, kui paljude probleemidega Edmond Halley (1656-1742) elu jooksul tegeles, millest vaid üks - komeet - on üldsuse tähelepanu köitnud. Ühe esimese tööna kaardistas ta lõunataeva tähed, järgnesid ümber Päikese tiirleva komeedi avastamine, päikesekiirguse mõju kindlakstegemine ilmale, Newtoni Principia trükis avaldamine, sukeldumine Thamesi põhja, töötava magnetkompassi leiutamine, kindlustusmaksete suuruse seostamine kindlustaja vanusega, Chesteri rahapaja pealiku abiks olemine, Peeter Suure lõbustamine Inglismaa külaskäigu ajal, kompassi deklinatsiooni uurimine Lõuna-Atlandil, tegutsemine diplomaadina Euroopa monarhide juures ja geomeetria professorina Oxfordis, tähtede omaliikumiste avastamine jne.

4\. novembril on Vabal Akadeemial külas rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Loengus tuleb juttu Maa elanikkonna arengust viimase 70 aasta jooksul oluliste demograafiliste näitajate põhjal (sündimus, suremus, rahva arv, keskmine vanus). Lisaks Maale tervikuna räägime ka olulistest piirkondadest – Aafrika, Aasia, Euroopa. Seejärel tuleb juttu mitmesugustest heaolu mõõtvatest näitajatest: inimarengu indeks, demokraatia indeks, õnneindeks, vabaduse indeks, mida on rahvusvaheliselt pikema või lühema aja jooksul enam-vähem kõigi Maa riikide elanikkonna puhul mõõdetud. Lõpuks analüüs, mida need indeksid näitavad ja mida neist saab välja lugeda.

21. oktoobril on Vabal Akadeemial külas Meelis Friedenthal, kes peab loengu dissertatsioonidest ja disputatsioonidest Tartus 17. sajandil. Tartu Ülikooli filosoofiaprofessor Gabriel Sjöberg mainib 1696. aasta loengukataloogis, et ta kavatseb järgmisel semestril lähtuda methodo hactenus recepta, praelegendo, examinando et disputando, st siiani tavaks olnud meetodit järgides – lugeda, uurida ja disputeerida. Selliseid teateid leiab loengukataloogidest sageli ning need annavad hästi aimu, millisel positsioonil oli disputatsioon varauusaegses ülikoolis. Nimetamise järjekord on siin oluline, sest tõepoolest kujutas disputatsioon varauusaegses hariduses kõige viimast ja olulisemat astet mingisuguse materjali omandamisel. Varauusaegseid disputatsioone on alles viimasel ajal hakatud süstemaatilisemalt uurima – kui žanri ja kui mõtteloo allikat –, aga on selge, et tegemist on äärmiselt mitmekesise ja rikka tekstiliigiga, millele on võimalik läheneda väga erinevate nurkade alt. Disputatsioonid pole küll lehekülgede arvult väga mahukad, aga need on infotihedad ja annavad suurepärase ettekujutuse ülikooli akadeemilisest tegevusest.

Kõnelejaks on poliitik ja kirjandusteadlane Mihhail Lotman. Seoses genotsiidse sõjaga, mida Putini Venemaa Ukrainas peab, on teravalt üles kerkinud küsimus sellise riigi määratluse kohta. On pakutud nimetusi nagu fašistlik, natslik, uusnatslik, rašistlik jne. Kõik need mõisted on tugeva emotsionaalse laenguga, kuid õiguslikult tühjad. Loengus lähtutakse Karl Jaspersi ideedest kuritegeliku riigi kohta ja analüüsitakse seda mõistet kultuuriteooria ja õigusfilosoofia seisukohalt.

7\. oktoobril pidas Vabas Akadeemias loengu Hardo Pajula. Tähenduse teejuhtide kahe esimese hooaja lehtedes ilmus 21 intervjuud kodumaiste ja rajataguste mõtlejatega. Lähikuudel on plaanis need eraldi raamatuna välja anda. Oma ülesastumises vaatab Hardo Pajula nendele usutlustele tagasi ja püüab välja tuua peamised teemad ning õppetunnid. Ettekande pealkiri pärineb 3. sajandi pKr esimesel poolel elanud suurelt neoplatonistlikult filosoofilt Plotinoselt. Sama pealkirja kandis ka lehe 9. numbris ilmunud intervjuu USA kultuuriloolase Richard Tarnasega.

30. septembril on Vabal Akadeemial külas Erki Tammiksaar, kes räägib lähemalt Eesti energiasüsteemist. Elektri tootmine algas Eesti territooriumil 1880. aastate algul. Elektri tootmine ei olnud Eestis seaduslikult reguleeritud ei enne ega ka pärast esimest maailmasõda. Turul oli nii eraettevõtjaid kui ka linnade omavalitsusi. Arusaam, et Eesti vajab ühtset elektrisüsteemi, jõudis Eesti valitsuseni 1930. aastate teisel poolel. Millisele ressursile elektritoomises toetuda, jäi kindlalt paika panemata. Teine maailmasõda lõhkus olemas olnud Eesti elektrisüsteemi. Nõukogude Liidu elektrijaamade ministeeriumil puudus sõjajärgse Eesti elektrisüsteemi väljaehitamise kava ja elektri toomiseks asutati väikesi ühistuid. 1945. aastal asutati Eesti Energia. Ühtse elektrisüsteemi väljaehitamise plaan arendati välja 1950. aastate teisel poolel, mil Balti liiduvabariikide ja Vene Föderatsiooni loodeosa varustamiseks elektrienergiaga tuli Eestisse ehitada põlevkivielektrijaamad. Balti SEJ ja Eesti SEJ saavutasid täisvõimsuse 1970. aastate algul, tagades odava elektrienergia tarbijatele. Mõlemad elektrijaamad töötasid edasi iseseisvuse taastanud Eestis. Põlevkivielektri tootmisel on Eesti valitsus pidanud arvestama Euroopa Liidu keskkonna nõuetega, mis on ajapikku üha karmistunud. Sel põhjusel ehitati Auveresse põlevkivielektrijaam, kus sai lisaks põlevkivile kütta ka eurodirektiivi kohaselt taastuvat energiaallikat puitu. Sarnaselt paljude Euroopa Liidu riikidega alustas Eesti 2000. aastate algul soojuse- ja elektri koostootmisjaamade ehitust ning taastuvenergeetika arendamist. Maagaasil pidi selles arengus olema tähtis roll. Kohalike inimeste ja ka kaitseministeeriumi vastuseis tuuleparkidele võimaldas maagaasil töötava elektrijaama siiski ehitamata jätta. Sellegipoolest põhineb Kiisale ehitatud Eleringi reservelektrijaam maagaasile, millel on strateegiline tähtsus, kui Venemaa peaks Balti riigid oma sagedusalast välja kupatama. Kui nii juhtub, muutub elekter Eestis palju kallimaks, sest peame tagama oma sagedusala stabiilsuse. Millised on sellises olukorras Eesti energiasüsteemi väljakutsed nii lühemas kui ka pikemas perpektiivis? Ka sellest tuleb ettekandes juttu.

23. septembril toimub Vabas Akadeemias Imar Koutchoukali teine avalik loeng. Seekordne loeng on pühendatud kultuurilistele kokkupuudetele Punasel merel. Jõed, järved, mered ja muud veekogud ei lahuta, vaid ühendavad. Loengus räägitakse kokkupuudetest Punasel merel ning sellest, kuidas Araabia poolsaare ning Aafrika Sarve elanikud on teineteist läbi ajaloo kultuuriliselt ning poliitiliselt mõjutanud.

19. augustil jätkub Mihhail Lotmani avalike loengute sari vene kultuuri tumedatest külgedest. Aleksandr Puškin on vene kirjanduse klassik ja üks märkimisväärsemaid luuletajaid üldse. Kogu klassikaline vene kirjandus püsib Puškini rajatud vundamendil. Kuid selles vundamendis on nii mõnigi toksiline element ja isegi kihistus.

12. augustil on Vabal Akadeemial külas Imar Koutchoukali, kes räägib islamieelsest Araabia ajaloost kirjutistes. Üle tuhande aasta on meie arusaam islamieelse Araabia poolsaare ajaloost tingitud legendidest ja mütoloogiast. Keskaja islami õpetlased Kairos ja Bagdadis olid ehitanud legendaarse pildi rändavatest ja püsivalt sõdivatest hõimudest ning neid kirjeldanud sõnaga jāhiliyya – teadmatus. Viimastel aastakümnetel on jooksvalt ilmnenud, tõlgendatud ning tõlgitud tuhandeid islamieelseid raidkirjasid, mis edastavad oluliselt teistsuguse pildi sellest piirkonnast. Kas ja kuidas muudavad need uued allikad meie arusaamu Araabia poolsaare ajaloost enne islami tulekut, sellest räägitaksegi loengus.

Vaba Akadeemia seekordse loengu teemaks on «Tartu teatrikeeld» – miks see vajalik oli ja kuidas see juhtus? Juttu tuleb sellest, mis toimus Tartus, aga ka sellest, mis toimus samal ajal teistes ülikoolilinnades nii Saksamaal kui Vene impeeriumis. 18. sajand oli rändteatrite ajastu, ent sajandi lõpus tehti Eesti- ja Liivimaa keskustes esimesi pingutusi alaliselt tegutsevate teatrite rajamiseks. Riias ja Tallinnas tõid need pingutused kaasa küll ka mõningast kriitikat, ent mõlemas linnas panid baltisakslased sel ajal aluse püsivale teatritraditsioonile. Huvi alalise teatri vastu oli olemas ka Tartus, kus samuti olid juba aastakümneid mängimas käinud saksa rändtrupid. Peenem linnarahvas soovis lisaks algust teha ka asjaarmastajate teatriga. Kuid kui Tartust sai 1802. aastal taas ülikoolilinn, said probleemiks mõlemad teatrivormid. Pärast aastatepikkust vägikaikavedu Tartu rae ja linnaelanike, ülikooli kuraatori ja professorite, Riia kindralkuberneri ja Vene impeeriumi haridusministeeriumi vahel kehtestus «igaveseks ajaks» täielik keeld igat sorti teatrile. Kuigi teatri tegemine ja vaatamine Tartus reaalselt siiski ikka ja jälle mingil määral toimuda sai, kaotas keeld ametlikult kehtivuse alles 1867. aastal – ja kolm aastat pärast seda asutati mängu- ja lauluselts «Vanemuine» ning pandi alus eestikeelsele teatrile.

28. juulil on Vabal Akadeemial külas Kristi Viiding, kes räägib lähemalt Flaami humanistist Justus Lipsiusest ning varauusaegsest Eesti- ja Liivimaast. Madalmaade ja Liivimaa suhted varauusajal on Eesti ajalookirjanduses olnud vaatluse all peamiselt kaubanduslikust ja kunstiajaloolisest vaatenurgast, sporaadilisemalt raamatu-, kiriku- või ideedeloost lähtuvalt. Renessansi- ja varauusaja ühe keskse vaimuloolise liikumise ehk humanismi seisukohast on eraldi vaadeldud kuulsaima humanisti Rotterdami Erasmuse mõju ja sidemeid Liivimaaga, samas kui teiste Madalmaade humanistide tuntuse või koguni sidemete kohta siinse regiooni kohta pole eriuurimusi avaldatud. Käesolevas ettekandes vaadeldakse, mida ja milliste vahenduskanalite kaudu teati varauusaegsel Eesti- ja Liivimaal Erasmuse kõrval teise olulisema Madalmaade humanisti, filosoofi ja filoloogi Justus Lipsiuse (1547–1606) isiku ja teoste kohta ning kuidas see mõjutas siinseid suhtumisi ja teadmisi.

1\. juulil on Vabal Akadeemial taaskord külas Miikael Lotman, kes jätkab lõpmatuse ja õigluse filosoofilistel radadel. Eelnevas loengus tutvustati lõpmatuse kui «piiritlematuse» mõistet ja selle seost õiglusega eelsokraatilise mõtleja Anaximandrose kosmoloogias. Seekord käsitletakse 19. sajandi saksa filosoofi Friedrich Nietzschet anaximandrosliku maailmavaate kriitilise edasiarendajana. Esmalt tutvustatakse Nietzsche hinnangut Anaximandrosele tema lõpetamata jäänud teoses «Filosoofia kreeka tragöödia ajastul». Seejärel esitletakse tema vaateid esteetikale, kosmoloogiale ja eetikale, tutvustades dionüüsliku ja apollonliku kunsti eristust ning «igavese tagasituleku'» ja «Jumala surma» mõisteid.

Neljapäeval, 16. juunil on Vabal Akadeemial külas ajaloolane Kristjan Kaljusaar, kes räägib lähemalt ordenite ja teenetemärkide ajaloost. Keskaegsed vaimulikud ordud, varauusaegsete valitsejate õukonnatseremooniad ning tänapäevased riiklikud aumärgid pole teemad, mis pealiskaudsel vaatlusel kuigivõrd tugevasti seotud oleks. Siiski jagab kogu Euroopa ordenite ja teenetemärkide annetamise tavade näol ühtset kultuuriruumi, mis ulatub varakeskaegsete munga- ja nunnaordudeni, aga on ajas teinud läbi olulisi transformatsioone ning levinud värvikates variatsioonides üle kogu maailma. Antud ettekande teemaks on taust, kuidas vaimulikes rüütliordudes kujunesid aumärgid ja traditsioonid, millest said seejärel inspiratsiooni kuningas Arturi kuulsat ümarlauda imiteerivate vürstide ilmalikud rüütliordud ja nende ordenid, mis omakorda moondusid sajanditega riiklikeks teenetemärkideks, mida iga-aastaselt jagatakse ka Eestis.

Kus ja kui palju kosmoses vett leidub? Meile arusaadava elu aluseks on vesi, kust see tuleb ja mis sest saab – sellest kõneleb Vaba Akadeemia 10. juuni loengus astronoom Tõnu Viik. Vee tähtsust meie planeedil pole vist võimalik üle hinnata. On ju hästi teada, et universaalse lahustina on ta meie elu aluseks. Me ei oska ettegi kujutada, et elu saaks põhineda mõnel muul keemilisel elemendil. Seepärast on loomulik, et meid huvitab vee olemasolu nii uutel avastatud kui ka vanadel, juba tuntud taevakehadel. Aeg-ajalt kostitatakse meid infoga, et mõnel eksoplaneedil võib leiduda vett ja kohe lähevad kõikide kõrvad kikki, sest Louis XIV sõnu parafraseerides: vesi – see on elu!

4\. juunil peab Mihhail Lotman Vabas Akadeemias teise osa Vene kultuuri mustadele külgedele keskenduvast etüüdiseeriast. Seekordses loengus käsitletakse vene kultuuri- ja ühiskonnategelaste šovinistlikke vaateid Ukrainale ning näidatakse, et Putini arusaama Ukraina rahvast ja keelest on ette valmistanud pikaaegne Ukraina eitamise traditsioon vene kultuuris. Loengu teises pooles peatutakse Puškini ajalookäsitlusel ja eriti tema poeemil «Poltaava».

Aastatuhandete vältel on inimene oma soovide järgi muutnud loodust, sealhulgas pärilikkust. Seda on tehtud koduloomi ja kultuurtaimi aretades, ilma et midagi teataks DNA-st. Kui avastati, et DNA on päriliku info kandja, hakkasid arenema ka meetodid selle uurimiseks ja sihipäraseks muutmiseks. Tekkis tehniline võimekus luua muudetud geenidega organisme (GMO-sid). Samal ajal algasid tulised vaidlused, kas selliseid katseid tohib teha, kas GMOde kasutamist ja kasvatamist peab reguleerima ja kuidas? Avalikkuses tekkis uus poliitiliselt laetud teema. Viimaste aastate avastused (CRISPR) lubavad revolutsiooni muudetud geenidega organismide loomises.

Miikael Lotman räägib lõpmatusest filosoofilises võtmes. Mõiste «lõpmatus» seostub meile enamasti matemaatilise ehk arvulise lõpmatusega. Näiteks ütleme tavakeeles «lõpmatu» selle kohta, mida ei ole praktiliselt võimalik loendada või mille loendamiseks kuluks nii-öelda «terve igavik». Eelsokraatilises filosoofias leidub siiski vanem ja alternatiivne «lõpmatuse» mõiste, mis seostub metafüüsiliselt määratlematuse või piiride puudumisega (kreeka keeles apeiron). See mõiste pärineb vanakreeka filosoofilt Anaximandroselt ja mängib keskset rolli tema kosmoloogias. Loengus tutvustatakse anaximandrosliku kosmoloogia eetilist dimensiooni ehk lahatakse lõpmatuse ja õigluse kontseptuaalset seost.

Vaba Akadeemia uue etüüdisarja «Vene kultuur: etüüd mustades värvides» esimene osa kannab alapealkirja: «Ukraina küsimus». Mihhail Lotman tutvustab loengut nii: «Olen üles kasvanud vene kultuuris, seda armastanud ja uurinud juba pool sajandit. Sõda Ukrainas tõi kainenemise. Ei, ma ei taha tühistada seda, millest olen varem rääkinud ja kirjutanud, kuid olen seni pigem alateadlikult kui teadlikult mööda hiilinud teemadest ja asjaoludest, mis paljastavad vene kultuuri tumedaid külgi. Nüüd on aeg see võlg tasuda.»

Nähtus, kus elektrivool kulgeb materjalis ilma igasuguse takistuseta, avastati juhuslikult aastal 1913 ja see põhjustas füüsikute maailmas suure sensatsiooni. Teist korda põhjustas seesama nähtus erakordse sensatsiooni aastal 1986, kui avastati, et ülijuhtivus võib esineda märksa kõrgematel temperatuuridel kui seda ennustasid mistahes kehtivad teooriad. Loengus tuleb juttu ülijuhtivuse nähtusest, selle avastajatest, rakendustest ja perspektiividest.

22. aprillil jätkub Auli Viidalepa tehisintellektile ja robotitele pühendatud loengusari. Seekord heidame pilgu robotite kujutamisele tänapäeva ulmefilmides. Viimasel kümnendil on avaldatud mitmeid ulmefilmiseeriaid, milles inimeselaadsed robotid täidavad ühiskonnas keskset ja normaliseeritud rolli. Samuti on nende loomaailmade aegruumid nihkunud lähemale nö päris reaalsusele meie ümber. Vaatame, millises rollis kujutatakse ulmeroboteid ja kuidas suhestub ulmekirjandus ühiskonnaga laiemas mõttes.

25. märtsil peab Vabas Akadeemias järjekordse astronoomiteemalise loengu Tõnu Viik. Seekord tuleb juttu Pluutost. Pluutol oli ju neiupõlves planeet nagu kaheksa teistki planeeti. Pealegi oli ta ainsana Uuel mandril avastatud, misläbi eriti kallis ameeriklastele. Kuid see au võeti neilt 2006. a Prahas, sest ühtäkki Pluuto ei sobinud planeedi uue definitsiooni alla. Nüüd on ta kääbusplaneet, kuid endiselt äärmiselt huvitav. Miks, sellest tulebki loengus juttu.

«Kairos'e keskel» on Tähenduse teejuhtide 18. numbri juhtkiri. Samanimelises loengus tuleb juttu tuumapommidest, jumalate vahetusest, surmalähedasest kogemusest, Charles Eisensteinist, organismi filosoofiast ja muudest teemadest, mida Hardo Pajula on viimase kolme-nelja aasta vältel ülal hoidnud oma saatesarjas ja kahes EBS-is toimuvas kursusesarjas «Olulised raamatud» ja «Looduse tagasitulek».

Sarja teine ettekanne räägib teadaolevatest vanakreeka ning keskaegsetest masinatest (automaton/automata), mida võib tingimisi pidada robotite ja robootika eelkäijateks. Millist rolli täitsid mehaanilised imetööd kultuuris ja kuidas neid ühiskonnas vastu võeti?

Vanakreeka keraamikale pühendatud kolmandas loengus tuleb juttu anumatele maalitud piltidest. Musta- ja punasefiguurilised maalingud annavad väärtuslikku infot toonaste inimeste igapäevaelu ja pidustuste kohta, kujutavad nende jumalaid ja kangelasi ning nendega seotud lugusid. Lisaks näeme vaasidel ka killukest loodust – taimi ja loomi.

Loodusteadlane Mati Martin räägib okasnahksetest loomadest. Seni oleme loodusteemalistes loengutes tutvunud peamiselt maismaal tegutsevate selgrootute loomadega. Järgnevas loengus pöörame pilgud veealusesse maailma, mis on sama huvitav. Loengus saame teada, kes on okasnahksed loomad, miks on neil selline nimi, millised on nende kehaehituslikud iseärasused ja miks osal nendest okkad puuduvad. Räägime sellest, mille poolest need loomad erinevad teistest selgrootutest, millist rolli etendavad nad mereökosüsteemis ja kuidas inimene on neid loomi õppinud toiduks kasutama.

Semiootik Auli Viidalepp alustab Vabas Akadeemias tehisintellektile ja robotitele pühendatud sarja. Esimene ettekanne puudutab tehisintellekti mõiste ajalugu, tähendusi ja osutusi. Mida on selle all mõeldud ja missuguseid objekte ja ideid on sellega erinevatel kümnenditel tähistatud? Vaatleme ka mõningaid autoreid, keda peetakse tänapäeval tehisintellekti-uuringute eelkäijateks ja tutvume nende peamiste ideedega.

Geograaf ja teadusajaloolane Erki Tammiksaar räägib Bellinghauseni retkest Antarktisesse. Juttu tuleb Vene Antarktise ekspeditsioonist (1819-1821), selle eelloost, tulemustest, retseptsioonist 19. ja 20. sajandil nii Venemaal, Eestis kui ka anglo-ameerika keeleruumis. Kesksel kohal on Antarktise avastamise kuupäev 28. jaanuar 1820.

14. jaanuaril toimub viimane loeng Jaan Lahe kursusest, mis tutvustab Paul Tillichi elu ja tööd. Seekordses loengus tuleb juttu Paul Tillichi kristoloogiast, soterioloogiast ja eshatoloogiast.

Immanuel Kanti järgi on küsimus universumi piirist või piiritusest ajas ja ruumis antinoomia, see tähendab empiirilisest kogemusest lähtudes vastamatu küsimus, mille kummagi vastusevariandi poolt saab puhtast mõistusest lähtudes esitada võrdväärselt kaalukaid argumente. Kaasaja füüsika oma täppisvaatluste ja matemaatiliste mudelitega püüab esitada Universumi võimalikult täielikku, kooskõlalist ja liigsete eeldusteta kirjeldust ning ei pääse mööda ka Universumi alguse küsimusest.